MAJANDUS- JA taristuminister Kadri Simson leidis 26. jaanuari Postimehe veergudel, et majanduskasvu toob Eesti inimeste väärtustamine ning maaelu põhiküsimus ei ole õlle hind, vaid miski muu. Mis täpselt, jäi ütlemata.
Maaelu ei lähe paremaks ilma otsusteta!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minister kiidab, et maksusüsteemi muutmise tulemusena jääb suurele osale tööinimestest iga kuu 62 eurot rohkem kätte. Iseenesest on see ju oluline, sest madalapalgaliste osa on maal suurem kui linnades. See ei saa aga olla tõsiselt võetav majanduskasvu ja maaelu parandamise lahendus.
Ministri sõnul on tasuta ühistransport üle Eesti üks võluvits, mis aitab inimestel maale tagasi kolida. Paraku ei aita see maaelu ja -olu järjele. Pean järje all silmas muu Eesti taset, mitte suurele tõusule pööramist. Eesmärk peaks olema eelkõige maapiirkondade kui konkurentsivõimelise elukeskkonna taastamine, et valikus, kuhu minna elama, oleks lisaks suurlinnadele ka väikelinnad ja külad.
ÜKS SUUREMAID kuluallikaid maal elades on oma sõiduvahend. Praegune valitsus seda aga ei arvesta, sest kütuseaktsiis endiselt tõuseb. Jah, minister tõi ka ise välja, et diislikütuse aktsiisi tõus peatus, kuid suur hinnavahe on ikka Läti kasuks. Lisaks on plaanitud varjatud maksuna rakendada auto esmaregistreerimise lõivu. Ka see toob kaasa sõiduvahendi omamise kallinemise.
Ühistranspordi vallas pakutud lahendus paneb mõtlema, et ministril on maal elava inimese vajadustest kummaline arusaam. Ta näib tõsimeeli arvavat, et inimesed ei käi tööl, sest bussipiletiks ei jätku raha. Maapiirkondades on vaja seada eesmärk, et palgad kasvaksid, inimesed muutuks ise ettevõtlikumaks ja maale koliksid noored ettevõtlikud pered. Nemad tahaksid endale kohapeal igapäevast sissetulekut teenida ja ehk pakkuda tööd ka teistele, selle asemel et maalt linna tööle käia.
Tunnustamist väärib, et põllumeestele makstakse üleminekutoetusi ja majutusasutuste käibemaksutõusust loobuti, kuid see ei ole ju midagi uut, vaid veelgi hullema ära hoidmine. Ühtepidi ütles minister, et maapoodide põhimure pole õlle hind, vaid rahva väike ostujõud. See aga, et maapoed sulgevad uksed ning niigi väikese ostujõuga inimesed peavad varsti ka leiva ja piima järel kümnete kilomeetrite kaugusel käima, jäi märkamata.
MILLISED ON SIIS maaettevõtluse ja maaelu ärgitamise võimalused? Kõike ei jõua siin kirja panna ja seda ei mahugi tegema, seega nimetan vaid mõne lahendamist vajava probleemi.
Maaelu edenemise suurim pidur ei ole mitte ühistransport, vaid ettevõtlike inimeste puudus ja lihttöökäte vähesus. Lihttöötajat on peaaegu võimatu leida. On küll tööotsijaid, kuid nende oskused on piiratud ja nii jääbki tihti maaettevõtluse laienemine töökäte puuduse tõttu ära. Tihti on oskajad kolinud suurlinna või ka välismaale.
Tahaks lugeda valitsuse töökäte maale juurde toomise plaani! Ja see peaks olema just oskustööliste töökoha lähedale maale elama toomise plaan.
Samuti on vaja soodustada niinimetatud tarkade töökohtade tekkimist maal. See nõuab head internetiühendust, pädevaid nõuandjaid kuni 50 kilomeetri raadiuses ja korralikku elamufondi. Lisaks muidugi veel palju pisikesi ja olulisi detaile.
RIIK ON SUURE suuga lubanud luua ja pakkuda üle Eesti kiiret internetiühendust, nii et võrk ei oleks kaugemal kui 1,5 kilomeetrit. Euroopa rahaga loodud võrk ja maha pandud märkimisväärne kaabli kilometraaž pole sellised, nagu lubati. Eesti Lairiba Arenduse Sihtasutus kuulub telekommunikatsiooni suurettevõtetele, kes kokku on turumonopol. Juba praegu on omavalitsustele liitumispunktide rajamisele kulunud sadu tuhandeid eurosid. Eratarbijale pole hinnad ja võimalused veel üldse selged.
Pädevad inimesed peavad olema võimalikult lähedal, et innovaatiline ettevõtja ei raiskaks aega sõidule ja bürokraatiale. Aega tasub kulutada otsestele projektitegevustele, mitte riigiga asjaajamisele. Praegu vohab endiselt arvamus, et ettevõtja peab tundma seadusi ja nende seoseid ning oskama ametnikele vajalikud taotlused läkitada.
Maal elaval väikeettevõtjal hõlbustaks linnas asjade ajamist kas või ministeeriumide ühises IT-inforuumis olek, teistest ametiasutustest rääkimata. Lisaks on piduriks ning ettevõtjate ettevõtlikkuse, aktiivsuse ja särasilmsuse tapjaks Saksa täpsus ning nõukogulik eeskujulik ülepingutamine kõikvõimalike õigusaktide ja jonnakusega ametiasutustes.
Korralik eluase on samuti maale kolimise eeldus. Omavalitsuste elamufond, mis paberil on küll olemas, ei pruugi aga olla isegi remondikõlblik. Eraettevõtjatel pole palju paremat pakkuda. Nullist uue elamu ehitamine ja maale kolimine on üsna väheste noorte perede võimalus.
KÕIKE EI TULE juhtida Tallinna ministeeriumist. Sügisest toimima hakkavad senisest tugevamad omavalitsused saaksid endaga kenasti kohapeal hakkama, kuid neile tuleb anda korralik omavalitsuslik tulubaas, otsustusõigus ja kohustused, ilma et need sõltuks keskvalitsuse tahtest, erakonnast, kuhu vallavanem kuulub, või riigi maksupoliitika valedest otsustest.
Valitsus peab veel palju tööd tegema. Eelkõige ootan Eesti elu puudutavate otsuste langetamise juures tervikliku pildi vaatamist ja nägemist. Vastutus selle eest lasub eeskätt peaministri ja minister Kadri Simsoni erakonnal.