Veisjärve tulevik. Kas hea kalajärv või mudaauk?

Kaupo Kohv Foto: Erakogu

(Artikkel on ajendatud 2. märtsi Sakalas ilmunud artiklist «Pais hirmutab maaomanikke».)

VEISJÄRV ON NÄIDE sellest, et ühise väärtuse suurendamiseks peavad kõik asjaosalised jõudma ühisele arusaamisele, et see ületab võimalikud riskid, mis planeeritava tegevusega võivad kaasneda. 

Veisjärv on Eesti suuruselt kaheksas järv (480 hektarit). Veisjärvest algab Õhne jõgi, mille kaudu on ta ühendatud Võrtsjärvega. Ajalooliselt on see olnud hea kalajärv, muu hulgas on sealt püütud angerjat.

Veisjärve praegune keskmine sügavus on vaid 1,3 meetrit. See on ligikaudu meetri võrra madalam looduslikust olukorrast, mis muutus pärast uue väljavoolu kaevamist 1924. aastal.

SAGELI ARVATAKSE, et järvede kehvas seisukorras on süüdi okupatsiooniaegne põldude intensiivne väetamine. Palju vähem tunnistatakse, et järvedele on mõjunud halvasti veetaseme langetamine maaparanduslikel eesmärkidel. Sel põhjusel allalastud järvi on Eestis kahjuks kaugelt rohkem kui loodusliku väljavooluga järvi. Isegi suur osa Eesti rabajärvedest on kraavidega alla lastud.

Ilmselt võib pikema teadusliku selgituseta aru saada, et kui järvest suur osa vett ära võtta, saab selle seisukord minna ainult halvemaks. Täpsemalt rääkides toob järve veemahu kahanemine kaasa kalade ja muu elustiku jaoks elupaikade vähenemise, muudab järve seisundi väga sõltuvaks ilmastikuoludest ning vähendab järve taluvust valgalalt lähtuva toitainete sissekande suhtes. Madalate suurte järvede puhul lisandub veel asjaolu, et tuuliste ilmadega ulatub lainetuse mõju järve põhjani ning see toob põhjamudas settinud toitained uuesti aktiivsesse aineringesse, põhjustades veetaimestiku vohamist ja vee kvaliteedi kahanemist, mis omakorda võimendab negatiivseid protsesse, sealhulgas järve ummuksisse jäämist.

NIMETATUD PROBLEEMIDE praktiline näide ongi Veisjärv. Selle väga muutliku seisukorra on fikseerinud ka järveuurijad ehk limnoloogid. Veisjärve seisundit on jälgitud alates viiekümnendatest aastatest. Maaülikooli tehtud uuringud 2007. ja 2010. aastal kinnitasid veel kord, et just maaparanduse käigus väljavooluks rajatud kraavi suur sügavus on põhjus, miks järve veetase ja seisund on ilmastikust ülimalt sõltuvad. Seetõttu on Veisjärve elustik vaesunud, sagenenud on veeõitsengud ja ummuksisse jäämised. Uurijad näevad läbivalt ainsa kestliku lahendusena järve veetaseme tõstmist ja stabiliseerimist.

Enne teadlasi märkasid olukorra halvenemist aga kohalikud inimesed. Selle otsene kinnitus on, et kohalikud on aastaid rajanud väljavoolukanalile paise, et järve veetaset veidigi tõsta. Viimane pais valmis 2016. aasta kevadel.

Rajatud paisud on tehtud küll üllal eesmärgil, aga nende mõju võib olla ka negatiivne. Paisud on küll piiratud ajaks tõstnud veetaseme kõrgele, kuid oma ebapüsivuse tõttu pole need suutnud seda stabiliseerida, vaid pigem kõikumisi võimendanud. Paisud on probleemiks kalastikule, sest on ajutiselt väga efektiivsed rändetõkked. Järve ümbruse maaomanike seisukohast on halb, et omavolilised paisud tõstavad vee suvalisel ajal teadmata kõrgusele ja see võib tuua kaasa prognoosimatuid tagajärgi metsades. Nii juhtus näiteks eelmisel aastal, kui värskelt rajatud pais koosmõjus sademerohke suvega tõstis veetaseme järves kohalike hinnangul pikaajalise keskmisega võrreldes isegi rohkem kui pool meetrit kõrgemale.

LÄHTUDES TEADLASTE soovitustest, alustas riigimetsa majandamise keskus (RMK) 2015. aastal järve väljavoolule põhjapaisu kavandamist. Eesmärk on järve veetase stabiliseerida ja tagada seejuures kaladele vaba liikumistee Õhne jõest Veisjärve.

Esimesel avalikul arutelukoosolekul eri stsenaariume läbi arutades leiti koos kogukonnaga, et mõistlik on järve keskmiseks veetasemeks planeerida kõrgusarv 96,80 meetrit, mis on 20 sentimeetrit kõrgem Eesti põhikaardil toodust. Veel 2016. aasta suvel käisime koos ühe suurema järveäärse metsa omanikuga järveäärsetes soovikumetsades ja õõtsiksoos ning mõõtsime veetasemeks kõrguseks 96,88 meetrit. Küsisime, kas kaheksa sentimeetrit madalam veetase on aktsepteeritav. Vastus oli, et on küll, sest selline veetase ei mõjutanud otseselt metsamaad, vaid mõju piirdus järveäärse õõtsiksooga.

Viimasel avalikul arutelul 27. veebruaril saime mõnelt maaomanikult jällegi pigem negatiivset tagasisidet. Kirjeldati veetaseme tõstmisest tekkivat ennekuulmatut katastroofi. Sellele lisas hoogu 2. märtsil Sakalas ilmunud lugu, milles väideti, et ujutatakse üle 500 hektarit eramaid.

Vaatasime plaanid veel kord üle. Parima olemasoleva teadmise järgi mõjutab põhjapais veetaset otseselt 50–60 hektaril (järve 480-hektarilise pindala juures on see väike osa). Eramaid on selle hulgas 25–30 hektarit ja sellest valdava osa moodustab ilma metsata õõtsiksoo.

Inimlikult on raske aru saada, et samad maaomanikud pole varem aktiivselt protestinud väljavoolule rajatud ebaseaduslike paisude vastu, kuigi veetase on nende tõttu olnud suhteliselt kõrge. Metsadega pole samuti midagi hullu juhtunud.

Nüüd on riik teinud uuringud ja lubanud, et rajab kalapääsuga paisu, mis tagab, et kontrollimatult kõrget veetaset ei esine ja järve seisund stabiliseerub. Samuti kaasneb paisuga RMK-l kohustus järve veetaset jälgida. Lisaks on RMK valmis paigaldama automaatsed veetaseme mõõtjad, et selgitada, kui kaugele paisu rajamise mõju järve veepiirist ulatub. Kui ilmneb, et mõju on oodatust suurem, on võimalik paisutuskõrgust allapoole korrigeerida.

Sellest kõigest hoolimata on üksikud maaomanikud seisukohal, et riik tahab eraomanikele jõuga ära teha. On arusaadav, et inimesed tahavad demonstreerida oma usaldamatust riigi suhtes, kuid seejuures peab ikkagi tunnistama, et riiki süüdistavad sõnavõtud järve seisukorda kuidagi ei paranda.

KUI RMK JA JÄRVE väärtustav kogukond ei suuda üksikuid maaomanikke järve kui ühise väärtuse olulisuses veenda, säilib praegune olukord. Ilmselt peavad metsaomanikud taluma, et järvest hoolivad inimesed rajavad omavolilisi paise, mis nende metsad ohtu seavad, sest püsivat veetaseme seiret järvel ei tehta, ja järvest hoolivad inimesed peavad leppima, et järve seisund, sealhulgas kalastik, halveneb ka edaspidi. Ning kui esineb väga sademevaeseid suvesid, kaob ilmselt viimase rõõmuna suplemisrõõm.

Paisu rajades ei saa RMK lubada, et ükski kaldapealne lepp ei sure. Looduses pole võimalik kõiki muutujaid ennustada ja ainult rumal saab anda lubadusi, et ühtegi riski pole. Me saame aga hinnata riskide suurust ja realiseerumise tõenäosust. Praeguste teadmiste juures hindame metsade kahjustumise riski väikseks ja selle realiseerumise tõenäosust samuti väikseks. Kui järve peetakse väärtuseks, siis selle väikese riski peavad järveäärsed maaomanikud enda kanda võtma.

Maaomanikuna on inimestel suured õigused, aga siiski ka moraalne vastutus ühise elukeskkonna hoidmise eest.