Maamehe armastus lõhnab sama tugevalt kui linnavurle oma

Aleksander Sutt ootab Mustla lillepoes oma roosisülemit. Punaste rooside saamise õigus on reserveeritud ainult kõige kallimale, ütleb Sutt ise. Foto: Marek Tiits / Sakala

8. märtsi hommikuti on Viljandis tavapärane, et igal tänaval võib silmata vähemalt üht tõtakat meest, kel lilletuutu või õiekobar näpus. Naised, emad ja kallimad ootavad ju õnnitlemist ja lillepoodides on pikad sabad. Aga mida teevad sel päeval maamehed, kui koduaias on lumikellukesed veel tärkamata?

Mustla alevi südames avatud Konsumis on juba mitu aastat toimetanud lillepood. Seal sai selgeks, et maamehed peavad naistepäeva täpselt sama tähtsaks pidupäevaks kui nende suguvennad linnas. Sagin Mustla lillekaupluses ei lakanud 8. märtsi ennelõunal hetkekski, kolm müüjaprouat olid nii ametis, et polnud aega istuda ega astuda. Kliente vooris uksest sisse minutis tükki kolm ning poe peremees tassis ette üha uusi lillekaste. 

«Üks selline laar on juba läinud,» osutas osaühingu Floreas Viljandi juhataja Margus London käega tulpe ja roose triiki täis lilleämbrite plejaadile. «Ja tundub, et tuleb kolmaski tuua.»

Punane roos kõige erilisemale

Metsatööga leiba teeniv Aleksander Sutt oli üks kauplusesse sisenenuist. «Ma võtaks neid punaseid,» viipas ta rooside poole. «Ja andke kollaseid ka.»

Müüja viis lillesülemid letile ja asus neid vilunud liigutustega kohendama. 

«Eks ikka ema ja kaks õde ja teinepool,» loetles Aleksander Sutt lähedasi, kellele naistepäevalilli viib. «Peab ju – kuidas teisiti.» 

Sutile meeldib väga, et pisikeses asulas on oma lillepood. «Satun siia viis-kuus korda aastas, tähtpäevade ja pühade puhul pole mujale asjagi,» kinnitas naaberkülas elav mees. 

Kõige lillemaks lilleks peab ta roosi. «Ja punase roosi saamise ainuõigus on ikka sellel kõige erilisemal ehk oma naisel,» lisas ta muheldes. 

Maamehe armastus on tugev

Kaupluse ees parklas vestis tuttavaga juttu karuse olekuga, kummikutes ja tööriietes keskealine mees, lilletuutud peos õieli. «No mis kellele! Ikka emale ja naisele. Ja mõnele pruudile kah!» Küsimusele, kui palju neid pruute siis on, vastas nimetuks jääda sooviv mees muiates, et eks ole ikka elatud kah ja nii pika elu peale peab neid igas sadamas vähemalt üks olema. 

Bussijaamas kohtasin meest, kel tundus hoolimata varasest kellaajast pisike leek silmas olevat – aga uhke roosisülem pihkude vahel ootas Suislepas elava südamedaamini toimetamist. Küsimus, kas maamees peab oma naispoolt sama tihti meeles kui linnavurledel kombeks, tundus teda pihus lehvivate roosidega sarnaselt veidi okkaliseks ajavat. «Kurat, noh! Maamehe armastus, tiad, om... Ta om sama aisuga nigu linnamehe oma!» käristas mees pisut solvunult ja torkas otsekui oma sõnade kinnituseks roosisülemi reporterile näkku.

Lõhnasid need roosid ju tõesti. 

Mustla lillepoel tänulik klientuur

Mustla lillepoe omanik Margus London kinnitas rõõmsalt, et pisikese asula inimesed on lillepoe jäägitult omaks võtnud ning tööd ja müüki jätkub kauplusele aasta ringi. «Ei olegi perioodi, kui täitsa vaikne oleks. Muidugi naistepäev, emadepäev ja lõpetamised on kõrghooaeg, aga stabiilne müük käib meil suuremate jõnksudeta.» 

Maamehed ostavad oma kallimatele igasuguseid lilli. «Ei ole lemmikut. Ma ei saa öelda, et roos on kuningas ja muid ostetakse vähem,» rääkis ka Viljandis kaht lillepoodi pidav London. «Nädalavahetusel on meil müügis tihtipeale tugev ülespoole jõnks. Tükk aega ei saanud me aru, millest see tuleb, aga siis mõistsime: maal käivad paljude naiste mehed ju välismaal tööl ja kui nad koju tulevad, siis ikka nädalavahetusel ning võtavad kodus ootavale armsale lilled ka kaasa. Vaat sellised on maamehed!»