KESKMISE PALGA kiire tõus ajal, kui majanduskasv on äärmiselt aeglane, on tõstatanud küsimuse, kas peagi on tööturul oodata pööret halvemuse poole. Viimased andmed näitavad tööturgu siiski positiivses valguses. Seetõttu ei peaks tööjõuteemalised diskussioonid keskenduma maksudele, vaid võimalustele, kuidas panna Eesti napp tööjõud võimalikult tarka tööd tegema.
Eelmise nädala teisipäeval avaldas statistikaamet tööturustatistika 2016. aasta viimase kvartali kohta. Tööjõu-uuringu andmetel oli eelmise aasta lõpus tööta 6,6 protsenti tööturul aktiivsest rahvastikust. 2016. aasta keskmine töötuse määr jäi 6,8 protsendi tasemele.
Uue info valguses paistab kolmanda kvartali suur töötus anomaaliana. Töötuse määr tegi siis ootamatu hüppe 7,5 protsendini. See tekitas küsimuse, kas olukord tööturul on ootamatult halvenenud. Praeguse info põhjal on vastus sellele küsimusele ei ning vähemalt töötaja vaatevinklist nähtuna püsib majanduskeskkond väga soodne.
KUI EELMAINITUD hüppe tõttu jäi aasta keskmine töötuse määr mullu 2015. aasta omast kõrgemaks, siis hõive- ja tööturul osalemise määra kasv jätkus. Tööturul aktiivsete inimeste osa 15–74-aastaste elanike seas küündis mullu 70,4 protsendini, tööhõivemäär ulatus samas earühmas 65,6 protsendini. Niivõrd kõrgete näitajate poolest paigutub Eesti Euroopa Liidu liikmesriikide seas üsna tipu lähedale, sarnasele tasemele Skandinaavia maade ja Saksamaaga.
Tööhõive kasvu on suurima panuse andnud just vanemaealised inimesed. 2015. aastaga võrreldes lisandus töötajate sekka enam kui 6000 üle 60-aastast inimest. Seejuures tegi tööhõive suurima hüppe ülespoole 70–74-aastaste vanuserühmas. Kui 2015. aastal oli selles vanuses inimestest tööga hõivatud 13,1, siis mullu juba 16,3 protsenti. Veidi väiksema tõusu tegi ka 15–24-aastaste tööhõive määr.
Seevastu on negatiivne pööre toimunud 25–34-aastaste tööhõives. Viimati mainitud vanuserühmas oli töötavaid inimesi mullu 4500 võrra vähem kui 2015. aastal. Hõivemääras väljendus see ligi 3,5-protsendilise langusena. Suuresti selgitab muutust tööturult eemalejäämine pere juurdekasvu tõttu. Selles vanuserühmas vähenes hõive eelkõige naiste seas. Võrreldes 2015. aastaga oli mullu lapsehoolduspuhkusel kokku 4600 naist varasemast enam. Samas kahanes 2016. aastal ka 25–34-aastaste meeste hõive.
TÖÖTUSELE ON mõju avaldanud käimasolev töövõimereform, mille abil püütakse hõivesse tagasi tuua vähemalt osa peaaegu 60 000 töövõimetuspensionärist, kes praegu tööl ei käi. Reformi täpsem mõju hakkab selgemalt avalduma just 2017. ja 2018. aastal.
Mullu vähenes tööjõu-uuringu andmetel haiguse või vigastuse tõttu tööturult eemal viibijate arv 2015. aastaga võrreldes enam kui 3000 võrra. Töötukassas oli vähenenud töövõimega inimesi detsembri lõpuks arvele võetud veidi vähem kui 6000. Tuleb siiski tähele panna, et töövõimetuspensionäride ümbersuunamine töötukassa teenustele ei muuda statistikat automaatselt, sest tööjõu-uuringus lähtutakse inimese enda hinnangust, kas ta soovib ka tegelikult tööd leida.
NII TÄNAVU kui järgmisel aastal mõjutavad tööturgu vastandlikud jõud. Ühelt poolt suurendab majanduskasvu kiirenemine paratamatult nõudlust tööjõu järele. Et tööhõive on rekordiliselt kõrge, võib ettevõttesse lisakäte leidmine osutuda keerukaks.
2016. aasta kolmandas kvartalis jõudis vabade ametikohtade määr kahe protsendini, mis on kõrgeim tase alates 2008. aastast, ning oodata on selle edasist tõusu. Seejuures napib töötajaid nii kõrge- kui ka madalapalgalistel ametikohtadel. Kõrge kvalifikatsiooniga spetsialiste tööturul praegu nii-öelda ripakil ei ole ja nende värbamine eeldab tööandjalt kogukat palgafondi. Madalapalgalistel ametikohtadel on aga probleemiks tööjõu voolavus, sest töötajad otsivad mõistetavalt suurimat võimalikku sissetulekut ja vähese tööpuuduse keskkonnas ollakse töökoha vahetamisel julgemad.
Teisalt on majanduses tervikuna oodata töötuse kasvu. Küll on see mõneti statistiline, sest töötute hulk suureneb inimeste arvelt, kes ei ole varem tööturul aktiivsed olnud. Vähenenud töövõimega inimesed, kes saavad nüüdsest teenuseid ja toetust töötukassa käest, peavad aktiivsemalt püsivat töökohta otsima.
Kiireid muutusi reform endaga ilmselt kaasa ei too. Tervis võib küll lubada inimesel teistsuguses ametis töötada, aga varem füüsilise tööga elatist teeninu asumine kergemale kontori- või teenindustööle nõuab hoopis teistsuguseid oskusi. Vaadates töövõimetuspensioni saavate inimeste paiknemist Eesti kaardil, selgub, et enamik neist elab ka piirkondades, kus uusi töökohti luuakse väga vähe.
Lisaks töövõimereformile on keskpikas perspektiivis ilmne, et viimase kolme aasta jooksul 20 protsenti kasvanud keskmine palk peab hakkama mõjutama ettevõtete töökorraldust. Kiireneva majanduskasvu tingimustes on muutustega kaasnev töötus küll loodetavasti ajutist laadi. Üle aegade on efektiivsust otsimas avalik sektor, kust lisandub tööturule niinimetatud valgekraesid, kes tõenäoliselt on võimelised uue töökoha leidma suhteliselt kiiresti.
VÕTTES ARVESSE kitsaid olusid tööturul, on üllatav, kui palju tähelepanu pälvib tööjõu madalama maksustamise küsimus. Palgasurve all oleva ettevõtja seisukohast on soov kulusid piirata mõistetav, kuid ühiskondlikust vaatevinklist ei kipu argumendid just liialt tugevad olema.
Ajal, kui Eesti töötuse tase on alla oma pikaajalise «loomuliku» määra, ei vaja töötajate värbamine lisastiimulit. Kurta konkurentsivõimet kahjustava tööjõuhinna või -maksude üle olukorras, kus naaberriikide palk ületab siinset taset kaks-kolm korda, räägib enamat ettevõtte äriplaani piiratuse kohta. Mis puudutab võimalikku ülempiiri seadmist sotsiaalmaksule, siis tuleb arvesse võtta, et mitmekordset keskmist palka teenivate inimeste seas moodustavad insenerid ja IT-spetsialistid kaduvväikese osa.
Vananeva rahvastikuga väikeriigis on tööjõud majanduse kõige kallim vara. Selle allahindlusega müümise asemel tuleks keskenduda ülesandele, kuidas vähestest inimestest võimalikult nutikad ja suurt väärtust loovad töötajad koolitada.