Repliik: Piiks-prääks-tuut ja viisakas vaikus

Kaie Mölter Foto: Elmo Riig / Sakala

Varahommikuses linnadevahelises bussis püüab nii mõnigi veel mõne tunni vältel unevõlga vähendada. Minust paar istet tagapool sõitvad kollase rassi esindajad vestlevad omavahel ja lisaks hoiavad mõlemad peos nutiseadet. Tilulilu-tilulilu-till-till-till! Moodne nutiseade annab valjuhäälselt, tõepoolest valjult, märku saabunud sõnumist.

Mõne minuti pärast kuuleb kogu bussitäis inimesi helinat uuesti. Jõuan seepeale mõelda, et küllap nüüd omanik oma seadme vaigistab. Aga ei. Poole tunni jooksul jõuab vali trillerdus üle bussi kõlada paarkümmend korda.

Et teekonnast on läbitud alles väga väike osa, võtan südame rindu ja pöördun mandariinide maalt saabunu poole palvega nutiseadme heli vaigistada. «Okay!» vastab too seepeale ja juba tuttavat helinat kuulebki veel vaid paar korda. Õige pea kostab samalt istmelt hoopis magusat unenorinat.