Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Koma, kes ei pannud punkti ja kellest jäi maha valus tühik

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kalju Komissarov õpilastega aastal 2007. | FOTO: ELMO RIIG/SAKALA

Kalju Komissarovilt küsiti nõu, teda kardeti ja talle toetuti, teda vihati ja teda armastati. Ta on alati meeles kui Inimene, kõigi oma eredate külgedega: jõuline, naljakas, tark, äkiline, muhe, vastuoluline, hoolitsev, nõudlik, ettearvamatu, jõhker, soe, toetav ja uudishimulik.

Ta oli suur. Kõiges. Ta oli tõeline edasiviiv Koma – keegi, kes ei pannud punkti, vaid oli alati teel, alati avastamas, jätkamas, midagi edasi lükkamas, tõmbamas ja juhendamas. Kui ka praegu haigutab tema asemel valus tühik, siis ta teadis, et meie, tema õpilased, tuleme tema järel ja jätkame lauset. Lauseid. Kõik omamoodi. Sest just see talle meeldis: oma peaga mõtlemine, kompromissivõimeline jäärapäisus, terav analüüsivõime, lõputu teadmisjanu, kõikides toonides huumor ja oma tee leidmine.

Tema panus meie kultuuriloosse oli tohutu. Nii erksa ja ereda lavastaja ja teatrijuhina, põneva näitlejana kui eelkõige Õpetajana – professori ja juhina. Nii Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias kui lavakas. Nii näitlejatele-lavastajatele kui visuaaltehnoloogidele. On raske ja ilus meenutada seda võidurõõmu, rahulolu ja uhkust, kui mõni ta õpilastest midagi saavutas või mõnel niisama hästi läks. Sest «Muidu ei saa, sa pead ju neid armastama,» nagu ta ütles. See tegi temast tõelise koolipapa – nii meeldis talle end nimetada.

On palju teadmisi, oskusi ja põhimõtteid, mida ilmselt enam ei oskagi Kaljuga seostada, need tunduvad nii sisimad, omad. Nii teatris kui elus. Sest kui põhi, sisu ja eesmärk on selged, võid vormiga teha, mida tahad, õpetas ta. Aga selleks on vajalik käsitööoskus, nagu ta samuti rõhutas. Eelkõige õppisin Kaljult sihikindlust ja eesmärgipärasust, läbinägevust, vaprust ja lõpuniminekut. Kuidas minna käänulisi teid, kui otse ei pääse, või jõuga läbi seina, kui teisiti ei saa. Kuidas mitte kangelast mängida, aga võtta kõigest maksimum. Ja ka anda. Kuidas alati teada, mida tahta ja mis suunas liikuda, kuidas olla tark vaenlane ja jäägitu sõber.

Tagasi üles