Kolleegid ja õpilased meenutavad: Kalju Komissarov oli suurem kui elu ise

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kalju Komissarov oma kodus.
Kalju Komissarov oma kodus. Foto: Elmo Riig / Sakala

Sõbrad, kolleegid ja õpilased meenutavad kaks päeva enne oma 71. sünnipäeva meie hulgast lahkunud teatrimeest Kalju Komissarovit kui suurt õpetajat ja väga sooja inimest.

«Kalju kõige suurem saavutus oli see, mida ta teistele edasi andis,» ütles Kalju Komissarovi õpilane, näitleja ja lavastaja Vallo Kirs. «Need õpetussõnad ja väärtused, mida ta on kandnud ja õpetanud, jäävad inimestesse elama ega kao kuhugi. Ta on külvanud neid väärtusi, mis on talle endale läbi tõetundefiltri jäänud peamisteks. Ta oli üks selgemaid inimesi ja see selgus oli tulnud läbi väga tugeva mõtete filtreerimise.»

Lõppematu lavastus

Ugala teatri muusikajuht Peeter Konovalov meenutas oma kolleegi ja sõpra kui Suurt Õpetajat. «Temaga koos töötamine ja suhtlemine, ühe lavastuse tegemine andsid väga palju... Ta oli inimesena väga tark ja väga vaimukas.»

Kalju Komissarovi õpilane, Ugala teatri korraldusjuht Heigo Teder leidis, et raske on üle mütologiseerida inimest, kes oli juba eluajal suurem kui elu ise. «Või mis elu – see oli nagu lõppematu lavastus, mida ta dirigeeris ja muutis. Lõpuni välja. Kui möödunud kevadel tähistas vanameister oma seitsmekümnendat sünnipäeva, nägid juubelipidustused välja otsekui oleks rahvusvaheline teatripäev olnud 27. märtsi asemel 8. märtsil. See ongi tema pärand Eesti teatrile.»

Peeter Konovalov lisas, et kuigi Kalju Komissarov võis jätta vahel äkilise mulje, oli see kõik kindla eesmärgi nimel. 

«Eesti teatrimaastikul on nüüd suur auk sees,» nentis Konovalov. «Vaadake kas või meie teatrite näitejuhte, suurem osa on ju tema õpilased. Üllar Saaremäe, Elmo Nüganen, Ingomar Vihmar, Piret Rauk, Taavi Tõnisson...»

Üks vaatus jäi pooleli

Kalju Komissaroviga pikalt Ugalas koos töötanud kunstnik Krista Tool peab seda aega oma elus eraldi ajajärguks.

«Meil kujunes lõpuks välja nii, et väga pikalt ei olnudki vaja rääkida, mõistsime üksteist poolelt sõnalt. Kõrvaltvaatajad ei saanudki aru, kuidas see meil käis,» rääkis Tool. «Küllap olid meil ühesugused arusaamised. Ma pean teda sõna otseses mõttes oma õpetajaks. Ta on minu kujunemist teatrikunstnikuks väga suurel määral mõjutanud.»

Heigo Teder rõhutas, et Kalju Komissarovi rolli ei ole kuidagi võimalik alahinnata.

«Enamik teatrijuhte on Komissarovi õpilased ja enamik näitlejaid, kes moodustavad Eesti teatri löögirusika, on tema õpilased. Valdav osa teatritehnilistest töötajatest on saanud kõrghariduse vana lõukoera ellukutsutud Viljandi õppeprogrammist,» kõneles Teder. «Isiklikult jäi meil Kaljuga pooleli üks järjekordne vaatus tema suurest lavastusest, nimelt hakkasime vaikselt koondama tema teatripedagoogilisi tekste ja tõlkeid, et need raamatuna välja anda. Ilmselt jääb nüüd mu auasjaks selle vaatusega ise lõpuni minna. Ja nagu ta ikka ütles: mis selles lavastuse lõpus ikka nii väga erilist on, puhas tehnika küsimus – lõputort tuleb korralikult üles kloppida ja lõpp üles tõsta. Nagu Kalju ise tavatses lahkudes möirata: »Jääge moodsaks. Abfahren!«»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles