Mäletan täpselt päeva, mil ma oma kompsudega bussis esimest korda Viljandi poole loksusin. Oli augusti lõpp ja aasta 1997. Spordikotis oli mul lisaks riietele terve sahvritäis toidukraami, mille ema oli poolvägisi kaasa toppinud. Kõiksugu hoidised, aedviljad, vorstilatid ja pannkoogid. No ausõna, nagu toidumessile oleksin suundunud. Tegelikult oli plaan selle killavooriga kuidagi Jakobsoni tänava ühikasse jõuda.
Tellijale
Repliik. Armastan sind, Viljandi! (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.