Suur galerii. Vabariigi aastapäeva tähistamine Viljandis

«Kas tead, Leena, et täpselt neli aastat tagasi hakkasid sa kõndima?» küsis kohtumaja poole tõttav naine eile keskpäeva paiku väikeselt tüdrukult enda kõrval. «Vabariigi aastapäeval?» uuris laps vastu. «Just,» kinnitas ema, «sa iseseisvusid.»

Mõni hetk hiljem keerasid nad Lossi tänavalt Posti tänavale ning kadusid sadade inimeste sekka, kes olid tulnud kuulama, kuidas Viljandi linnapea Ando Kiviberg kohtumaja trepil iseseisvusmanifesti ette loeb. Üsna sama moodi, nagu 99 aastat tagasi tegi seda tema eelkäija Gustav Talts.

1918. aasta 24. veebruaril ei olnud meeril muidugi kasutada helivõimendust, tema kõne järel ei hakanud laulma superstaarisaates tuntust kogunud Leemet Onno ning kohtumaja ees ei seisnud sirgetes rivides kaitseliitlased, kodutütred ja noorkotkad, kes käskluse peale läbi südalinna lauluväljakule marssisid.

Kaitseliidu Sakala maleva pealik major Ahto Alas rõõmustas, et nii pikka rivi, kui oli seekordsel kogunemisel, on Vabariigi aastapäeval Viljandis harva nähtud. «Eriti teeb heameelt see, et linnarahvast on siia nii palju vaatama tulnud. Ma usun, et selle põhjuseks on teadvustamine, et kodumaa kaitsmine algab iseenda mõtlemisest.»

Tähelepanuväärselt pikas järjekorras tuli seista ka neil inimestel, kes soovisid osa saada pakutavast supist ja kringlist, kuid nagu portsu kättesaanud maitsmise järel kinnitasid, oli see ootamist väärt. Kes külma ilmaga paigal seista ei mallanud, võis seal samas saba kõrval tantsu keerutada või proovida üleval oru serval sündmusagentuuri Elamuspanga pakutavat omalaadset ekstreemsporti, mille käigus tuli ronida joogikastidest torni otsa seda ise järjest kõrgemaks ehitades.

Omalt poolt oli viljandlastele pidupäeva auks kingituse teinud ka ilmataat – vähemalt suurema osa hommikupoolikust paistis pilvede vahelt sinist taevast, mis koos valge maa ja mustavate puudega mähkis kogu ümbruskonna trikoloori.