Ainulaadne maal sai Eestile varaseks juubelikingiks

Hans Väre
, peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

«Teeme nii, nagu instrueeriti,» ütles Viljandi linnapea Ando Kiviberg volikogu esimehele Tiit Jürmannile, kui nad seinale seatud maalilt katet hakkasid eemaldama. Valge lina langes täna hommikul veidi pärast kella 10 ning aastakümnete jooksul näguripäevi näinud kunstiteos ilmus täies ilus taas avalikkuse ette.

Juhan Kangilaski maal «Eesti iseseisvuse kuulutamine Viljandis 24. veebruaril 1918» ei kujuta ainult üliolulist sündmust, vaid on ka ise legende väärt. Kas või juba selle poolest, et see on ainus teadaolev jäädvustus Eesti iseseisvuse manifesti ettelugemisest.

«Riet (kuulus omaaegne Viljandi fotograaf Jaan Riet – toimetus) elas kõrvalmajas, aga ei pildistanud,» arutles teenekas ajaloouurija Heiki Raudla 1918. aasta 24. veebruaril Viljandi kohtumaja juures toimunu üle. «Ei tea, kas polnud teda kodus või olid ajad liiga ärevad või on see pilt ka kuskil olemas ja tänaseni säilinud, aga me ei ole seda leidnud.»

Just Raudla ja Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak olid Kangilaski taiese taastamise võtmetegelased. Esiteks sellega, et nende sulest ilmus pärast taasiseseisvumist Sakalas ridamisi artikleid, kus kõnealusest maalist räägiti ja paluti selle kohta informatsiooni. Selle tulemusena võttis 2007. aastal Raudlaga ühendust tema kunagine õpilane, BNS-i ajakirjanik Sven Harjo, kelle suguvõsa maja sahvrilaest maal remondi käigus avastati. Teiseks olid Raudla ja Pihlak need, kes linnavalitsusele ja -volikogule aastaid peale käisid, et maal linnale ostetaks ja restaureeritaks.

Möödunud aastal ostiski Viljandi linnavalitsus maali ära ja saatis restaureerimiseks Eesti vabaõhumuuseumi konserveerimiskeskusesse Kanut, mille meistritel on kunstiteoste taastamisega suured kogemused. Nad hakkasid tööga pihta mullu suve hakul ja lõpetasid aasta lõpul.

Ekspertidel tuli remondi käigus kogemata tükkideks saetud maali servad puslena kokku panna, värvide taastamine sellele muidugi lisaks. 16 sentimeetrit maali alumist ja 3 sentimeetrit paremat äärt, mis puudu olid, jäidki kadunuks.

«Tahtsime teha sellest maalist Eesti Vabariigile 100. aastapäevaks kingituse, aga saime varem valmis. Võtame seda siis eelkingitusena,» rääkis Ando Kiviberg maali avamisel.

Et maal valmis 1939. aastal, ei saa seda võtta täieliku dokumentaalteosena, kuid Juhan Kangilaski küsitles teose loomiseks valmistudes paljusid inimesi, kes manifesti ettelugemist olid oma silmaga näinud. Olukorra tegi paraku keerulisemaks see, et tunnistajate mälestused toimunust olid üsna erinevad – kuni selleni välja, mis ajal ettelugemine toimus. Jaak Pihlaku andmetel on siiski üsna kindel, et see pidi olema kella 14–16.

Heiki Raudla kirjelduse kohaselt oli sündmus ise ajale omaselt üsna värvikas. Seda ilmestas näiteks kogemata paukunud püss, mis rahva seas ärevust tekitas, aga ka kohtumajas vangis olnud punased, kes aknast punaseid paberilipikuid alla loopisid.

«Maal on natuke naivistlik, aga see on ka paratamatu, sest Kangilaski oli eelkõige teatrikunstnik ja pikaaegne Sakala karikaturist,» tõdes muheldes Heiki Raudla, kes paarikümne aasta eest ka ise sageli Sakalasse karikatuure joonistas.

Maali restaureerimine maksis 900 eurot ning taastatud kunstiteos jääb edaspidi Viljandi linnavolikogu istungite saali raekoja teisel korrusel. Maali kõrvale pannakse infotahvel ning pildist on valminud postkaart.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles