Paljudele parim paik

Mari Vallikivi ja Annika Vihmann Lossi tänaval, kus on palju ilusaid ja väärikaid maju. Nende meelest võiks tänav olla tõe­line Vil­jandi vai­mu kandja. Foto: Elmo Riig

Kui nüüd Andrus Kivirähki pealt natuke maha kirjutada ja tema teksti oludele kohandada, võiks selle loo algus kõlada järgmiselt: «Ilm oli veebruari kohta haruldaselt hea. Päike muidugi ei paistnud, pähe sadas mingit vihma- ja lumesegust ollust ning tuul lõikas ihusse nagu lihuniku nuga.»

Aga see pole Viljandi süü. Kui kedagi süüdistada, siis meie ammuseid esivanemaid, kes ei leidnud kogu maamunalt elamiseks paremat paika kui lapike Läänemere kaldal, kus me praegu päevast päeva ilma trotsime. Või ei saanud nad paremates paikades lihtsalt löögile.

Armsa isamaa sees on valikuvabadus suurem. Kas ikka on õigus neil, kes ütlevad, et noored lasevad Viljandist jalga ja meie imeilus kodulinn on üks pensionäride pesa?