Sööme sõnu. Vähem möla, pikem samm

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Üllar Priks

Seekordne retsept sai nii pikk, et tühja loba jaoks leheruumi ei jagugi. Üks väike meenutus siiski.

Vaesel tudengiajal kutsus sõber mind kord külla. Raha kummalgi loomulikult polnud, aga ega see seganud. Appi tulid sõbra vanaemad. Ühelt saime maitsva kompressiviina ja teiselt ämbritäie suitsutatud vutte (memmel oli Jõgevamaal oma vutifarm).

Ajasime tol õhtul Tartus Annelinna paneelmaja köögis pikalt juttu. Ning pärast seda, kui sõber oli mul tulemasinaga habeme leekidesse vajutanud, sõime ja jõime edasi vaikides. Laiali ei läinud, sest vutt on üks paganama maitsev lind.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles