Eesti ajakirjanduses eelmisel aastal ilmunud paremate fotode ja lugude hulka pääsesid sel aastal nelja Sakala ajakirjaniku teosed. Kes võidab, selgub märtsi alguses Tallinnas peetaval pressipeol.
Neli Sakala ajakirjanikku kandideerivad preemiale
16. veebruar 2017, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Fotograaf Marko Saarmi pilt Viiratsi ja Mustapali vahel ärauhutud teest tunnistati Eesti kolme parema uudisfoto hulka kuuluvaks juba 9. jaanuaril, kui Eesti pressifotograafide liit 991 võistlusele saadetud pildi hulgast ilmekamad välja valis.
Teisipäeva õhtul langetas otsuse ka Eesti ajalehtede liidu maakonnalehtede žürii.
Nelja uudise nominendi hulka jõudis koguni kaks Sakala ajakirjanikku. Rannar Raba pürib tiitlile 26. jaanuaril ilmunud looga «Linnavalitsuse liige varjas seost vaidlusaluse elamuarendusega» ning Karl Eduard Salumäe artiklisarjaga «Haige psüühikaga mehe pere ei saanud taas kliinikust loodetud abi», «Psühhiaatrilist abi vajavate inimeste õiguste eest seisev süsteem võib teisest seisukohast olla totaalne jama» ja «Mida näitavad vägivallajuhtumid, mille keskmes on vaimselt haige inimene?».
Lisaks Sakalas ilmunud uudistele kandideerivad selles kategoorias Urmas Lauri, Kaire Reiljani ja Andrus Karnau Lääne Elus ilmunud lood Rannarootsi lihatööstuse tekitatud reostusest ning samas väljaandes lugejateni jõudnud Tarmo Õuemaa uudised lasketiirust taluõue vihisenud kuulidest.
Kolme parema arvamusloo hulka jõudis Margus Haava 28. detsembri Sakalas ilmunud kolumn «Omasooihara paabulinnu tõejärgne uus ilm», millele pakuvad konkurentsi Erik Kalda Põhjarannikus ilmunud looga «Riigi väärikuse küsimus» ja Martin Laine Pärnu Postimehes avaldatud arvamusega «Ühe peksja jaht naisi ei päästa».
Võitjad avalikustatakse 3. märtsil Tallinnas Õpetajate majas peetaval pressipeol. Iga žanrikategooria parim kirjutis saab 1000 euro suuruse preemia. Maakonnalehtede uudise kategoorias kandideeris 31, arvamuses 16 ja olemuses 34 tööd.
Žürii tööd juhtis ajalehtede liidu tegevjuht Mart Raudsaar. Žüriisse kuulusid Raplamaa Sõnumite peatoimetaja Tõnis Tõnisson, Eesti rahvusringhäälingu juhatuse liige Ainar Ruussaar, Lääne Elu peatoimetaja ja pressinõukogu esimees Andrus Karnau ning Põhjaranniku peatoimetaja Erik Gamzejev.
SAAMISLOOD
/nginx/o/2017/02/15/6344431t1h088d.jpg)
MARKO SAARM,
parima uudisfoto nominent
See pilt oli vedamine, suur vedamine.
Eelmisel päeval oli toimetusele saadetud video tulvaveest, mis oli teest läbi murdnud. Lootsin saada sellest pilti ja olin kohale jõudes pettunud, et suur vesi oli juba kadunud. Mõtlesin, et mis ma sellest kraavist ikka pildistan.
Aga siis tuli ühele poole kraavi kahe lapsega ema ja teisele poole mees maasturiga. Tormine taevas lisas fotole oma nüansi. Küsisin veel naise käest, ega sellest midagi ole, kui lapsed fotole jäävad. Nad olid tulnud ärauhutud teed uudistama, sest ei pääsenud selle tõttu enam kodust otse Viiratsisse.
Kui kuulsin «Ringvaate» saates, kuidas pressifoto žürii esimees, Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel seda fotot kirjeldas, mõtlesin ise kah, et ohoh, küll ma olen vinge pildi teinud! Seda, et see kolme parema hulka jõuab, ei osanud ma unes ka näha, aga eks ta mulle ka meeldis, sest muidu poleks ma seda ju võistlusele saatnud.
Muide, pärast nominentide hulka valimist on minult mitu korda küsitud, kas pildil on minu naine lastega. Aga ei, see oli ikka seal lähedal elav pere.
MARGUS HAAV,
parima arvamusloo nominent
Eks nende arvamuslugudega ole sedasi, et mingid asjad hakkavad kuidagi kogunema ja mingi hetk lihtsalt ei mahu enam sinu sisse ära. Arvamuse taga on ikka ja alati emotsioon. Lihtsalt ennast verbaalselt leheveergudel välja elada ei ole samas mõtet, eks ma kirjutasin seda lugu omajagu. Konkreetseks päästikuks oli täiesti sürreaalne pilt, mis avanes ühe maapoe ees enne jõule, kui poemaja oli mattunud kirevate taarakottide alla. Väga kahju, et fotoaparaati ei olnud käepärast, aga ma jäädvustasin selle kaadri vaimusilmas, jõudsin koju ja hakkasingi põhimõtteliselt kohe kirjutama.
Tagasiside on ikka tähtis ja eriti hindan seda, mis tuleb lugejatelt. Pärast seda lugu oli tagasisidet omajagu. On muidugi väga hea meel, et teema läheb korda. Eriti on meeles juhtum, kui üks tore proua küsis ühe mõtte kohta isiklikult üle, kas ta sai õigesti aru. Ma ütlesin, et jah, sai ikka. Minut hiljem laikis ta seda lugu sotsiaalmeedias.
/nginx/o/2013/11/08/2609100t1h19fa.jpg)
Karl-Eduard Salumäe,
parima uudise nominent
Mulle on öeldud, et varem pole vaimuhaigete inimeste ravi problemaatikat Eesti ajakirjanduses nõnda käsitletud. Minu käest on ka küsitud, mis on pärast artiklite ilmumist muutunud. Aga mõnikord ei olegi lihtsaid lahendusi ja ilmselged kitsaskohad võivad eksisteerida väga headel põhjustel. Või vähemalt nii ma pärast asjaosaliste murede ja argumentide ärakuulamist arvan. Ma saan aru, millest räägib Viljandi haigla psühhiaatriakliiniku ülemarst Andrus Tikerpe või mille eest seisab Eesti patsientide esindusühingu juhataja Pille Ilves, aga ma mõistan suurepäraselt ka neid vaimuhaiguse käes vaevlevate inimeste lähedasi, kes on süsteemis sügavalt pettunud.
Kogu teema jõudis minuni tänu kolleeg Ketlin Beljaevile. Ketlinil ei olnud võimalik sellest kinni hakata. Võib öelda, et ma juhtusin olema õigel hetkel läheduses. See, et teema leiab Viljandi südalinnas toimunud markantse vahejuhtumi najal suurt kõlapinda, oli algusest peale selge.
Meelde on jäänud Andrus Tikerpe silmatorkavalt tasakaalukas olek, kui ma teda Jämejala psühhiaatriakliinikus konfliktsel teemal intervjueerimas käisin. Oli näha, et see inimene on emotsioonide juhtimise vallas väga karastunud.
RANNAR RABA,
parima uudise nominent
Viljandis on 20 aastat visalt elanud legend, et kõiki siinseid tähtsamaid otsuseid suunab ärimehest poliitik Tauno Tuula, Viljandi kunn.
Tegelikult pole see kunagi tõele vastanud. Või kui on, siis vähesel määral ja eeskätt selle tõttu, et Tuula on loomult käre inimene. Lisaks on tal olnud kinnisvara arendamisel hea nina ning see on külvanud linnarahvas kahtlusi isegi siis, kui faktiliselt pole midagi ebaseaduslikku sündinud. Inimesed ikka küsivad ja räägivad.
Nii läks idanema ka mullu jaanuaris sündinud uudis. Olin kirjutanud Näituse tänava elamuarendusest mitu lugu, kus seisid vastamisi pahased naabrid ja ehitusmahtu kasvatada sooviv arendaja.
Kohapeal jäi mulle kõrva ühe elaniku väide, et asja tagant paistavad Tuula kõrvad. Ehkki öeldu oli umbmäärane, viis see lähemal uurimisel veendumuseni, et nii oligi.
Tuulal oligi selle arendusega isiklik side, kuid ta ei suvatsenud seda ühelgi arutelul märkida ning mõjutas seetõttu raekojas seadust eirates planeerimisprotsessi. Lühidalt: ta pettis kolleege, parteikaaslasi ja viljandlasi. See ei saanud jääda reaktsioonita.
Minuga keeldub Tuula pärast uudise ilmumist suhtlemast. Isiklikult on mul sellest üsna ükskõik, aga ajakirjanikuna tunnen kurbust. Ta on ju linna arengusse oluliselt panustanud. Seda rumalam tema käitumine tagantjärele tundub.