Iga järjekordse Eesti kunstfilmi vaatamise järel kinost väljudes on emotsioonid üldjuhul emmas-kummas äärmuses. Võib tunda pettumust, et jälle on valminud «asi», mis on tehtud tegemise pärast. Teine variant on siiras rõõm suurepärase soorituse tunnistajaks olemisest. Rainer Sarneti «November» langeb kindlasti teise kategooriasse.
Tellijale
«November» – stambi- ja öögivaba mustvalge kuld kinolinal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mustvalge filmi üleekspluateerimisest moodsas kinematograafias on palju räägitud. Paraku põhjusega: liiga sageli juhtub, et jaburat ülevõllikunsti üritatakse õigustada monokroomse olümpose tipust kriitikuid mõnades. Tõele au andes pole ka Sarnet sellest patust päris vaba olnud.