Helmen Kütt soovis teha kannapööret

Aivar Aotäht
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helmen Kütt ütleb, et ei saanud valimistele järgnenud ööl sõba silmale ja läks hommikul juba kell kuus tööle mõtteid lõpuni mõtlema.
Helmen Kütt ütleb, et ei saanud valimistele järgnenud ööl sõba silmale ja läks hommikul juba kell kuus tööle mõtteid lõpuni mõtlema. Foto: Elmo Riig / Sakala

Viljandi- ja Järvamaa elanike soovil riigikokku valitud Helmen Kütt ütleb, et kodu jääb tal siia, ning seostab oma tulevikku ikka Viljandiga.

Viljandi linnavalitsuse sotsiaalameti juhataja Helmen Kütt lülitab enne intervjuu algust mobiili välja ning tõmbab lauatelefonilt juhtme tagant. Praegu on kiired ajad: valimistulemused toovad tema ellu suuri muudatusi ja kohalikus sotsiaalametiski tuleb anda endast parim lõpuni.

Juhataja kabinetis on palju õieilu. Peale aknalaual kasvavate orhideede muudavad toa värvirõõmsaks kevadised vaasililled.

Helmen Kütt, kas teile kingiti rohkem lilli valimistulemuste või naistepäeva puhul?

Pigem tulemuste puhul, aga soovid pandi ka kokku: tööl tuldi mind naistepäeval õnnitlema, kuid öeldi ühtlasi häid sõnu valimistulemuste kohta.

Mis kell valimistele järgnenud ööl magama läksite ja kui kaua magada saite?

Mind kutsuti veetma valimisõhtut Tallinnas koos teiste sotsiaaldemokraatidega, aga eelistasin koju jääda. Kell kaheksa õhtul lülitasin kõik telefonid välja. Kui südaööl jooksid teleriekraanil valitute nimed, hakkas mul süda aina enam valutama.

Magada ma ei saanudki. Kell veerand kuus hommikul panin riided selga ja kõndisin tööle. Istusin kella kaheksani laua taga ja mõtlesin oma mõtted selgeks. Järgmisel ööl magasin väga hästi.

Saite 1692 valija hääle. Milline oli teie siht?

Mul polnud häälte arvu sihti. Mõtlesin, et oleks tore tulla oma valimisringkonnas sotsiaal­demokraatide seas pärast Sven Mikserit teiseks. Nii läkski.

Võtan neid hääli kui krediiti ja tänan valijaid, kes mind usaldasid.

Kellele teie hääle andsite?

Sven Mikserile. Mulle meeldib tema mõttelaad, ta on julge uue põlvkonna poliitik ning oskab oma meeskonda, erakonnaliikmeid, väga hästi siduda.

Mikser on öelnud: «Ma ei arva, et sotsiaaltoetused ja -teenused on riigi või linna armuand.» Olen selle väitega täiesti nõus: toetusi ja teenuseid saada on hoopiski inimeste õigus.

Isiklikult olen teda tundnud vähe, umbes pool aastat. Aga selline on mu esimene emotsioon.

Riigikogu valimistel kandideerisite nüüd kolmandat korda. Kas seda võib nimetada juba rutiiniks?

(Naerab.) Ei-ei, ma loodan küll, et mitte.

Kuidas on varem läinud?

Esimest korda kandideerisin 1990. aastate teisel poolel Koonderakonna nimekirjas, aga parteisse ei kuulunud. Toonast häälte arvu ei suuda ma praegu meenutada.

Neli aastat tagasi kandideerisin samuti parteisse kuulumata Rahvaliidu nimekirjas. Sain praegusest vist mõnesaja võrra vähem hääli ja jäin siinses valimispiirkonnas paari­kümnega alla esimeseks tulnud Jaanus Marrandile. Mandaat oli siit vaid ühele.

Mis võib tingida selle, et edaspidi parteid vahetate?

Lahkun Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast vaid siis, kui juhtub midagi sellist, mis läheb minu tõekspidamistega vastuollu. Praegu ei oska ma küll niisuguseid muutusi ette näha.

Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas oli kolmapäevaks 3809 liiget. Kui olulisena tunnete end nüüd, mil olete 19 kõige tähtsama (riigikokku pääsenud) liikme hulgas?

Mis mõttes kõige tähtsamate hulgas? See oli tolle hetke valimistulemus. Ma ei usu, et erakonnas on 19 liiget kõige olulisemad ja teisi peetakse vähem tähtsaks. Paljud, kes üldse ei kandideerinud, on uskunud ja panustanud sellesse parteisse märksa rohkem kui mina.

Nimetage mõne teise erakonna poliitik, keda te kõige enam väärtustate?

Väärtustan... See on keeruline küsimus. (Jääb kauaks mõttesse. Lepime kokku, et ta vastab sellele küsimusele hiljem, ja mõne aja pärast saangi vastuse.) Siiri Oviir, kes oli sotsiaalminister ja minu õppejõud Tallinna pedagoogikaülikoolis.

Kas mõni poliitik on selline, kel oleks teie arvates viimane aeg poliitikast lahkuda?

Ma ei pea eetiliseks seda ütelda.

Kui hea poliitik olete teie?

Tahan loota, et jään ausaks. Ma ei usu, et võim ja raha mind rikuvad.

Miks soovisite riigikokku minna?

Mõni mu tuttav on küsinud, kas tahangi riigikokku minna või kogun ainult kellelegi hääli. Kinnitasin neile, et tahan tõesti minna. Mitte et ma ei armastaks oma tööd — soovin lihtsalt teha ka midagi muud.

Olin otsustanud, et kui ma riigikokku ei pääse, panen veel sel aastal praeguse ameti maha. Saan suvel 50 ning olen töötanud Viljandi linnavalitsuses 18 aastat. See on pikk aeg. Tahan muudatust ning millal seda siis veel teha?

1993. aastal kutsus toonane linnapea Andres Soosaar mind tööle linnavalitsusse, mis koosnes ametijuhtidest. Aastatega hakkas see aina enam politiseeruma. Pärast seda, kui olin abilinnapea koha koalitsioonimuudatuste järel kaotanud, tundsin, et peaksin ehk tegelema ainult sotsiaaltööga — oleks lihtsam.

Iseloom ei luba mul hääletada kokkuleppe nõudel, tahan teha seda südame järgi. Ausam on öelda kõik välja, mida arvan, nii on parem edasi minna.

Mida te riigikogus tegema hakkate?

Ühest küljest on mul praegu tunne, nagu oleksin uus tüdruk võõras koolis, kus istutakse kahekaupa, ega ole veel teada, kes saab mu pinginaabriks.

Kõlab küll pateetiliselt, aga üritan võimaluse, mille rahvas mulle on andnud — aga nii see ju on —, kasutada ära riigi sotsiaalvaldkonna heaks. On nii mõndagi, mis segab omavalitsustes argitöö tegemist. Üleval seadust luues alati ei mõelda, kuidas see lõpuks kohapeal elama hakkab.

Riigikogus olles tahan kuulata neid inimesi, kes iga päev sotsiaaltööd tehes näevad, mis on hästi ja mida on tarvis muuta. Arvama ei pea mina, vaid nemad. Tark on see, kes küsib, mitte see, kes lollisti hääletab.

Kas teete tööd elamiseks või elate, et töötada?

Töötan ka selleks, et saada palka. Oleme oma kodu ehitanud ja remontinud aastaid ja rahata poleks võimalik hakkama saada. Ometi kinnitan, et töötan kindlasti rohkem kui palga eest. Eelmisel aastal vähenes palk veerandi — ega ma selle võrra vähem tööd teinud. Olen oma tööd alati oluliseks pidanud, teinud seda teinekord isegi pere ja tervise arvelt, kuid alati armastusega.

Kui suur teie palk praegu on?

(Küsib raamatupidajalt täpselt järele). Bruto 1305 eurot.

Riigikogulase palk ja muud hüved on märksa kopsakamad. Kuidas te kuhjuma hakkava külluse kulutate?

Issand kui hirmus küsimus! Eks ma kasuta selle ikka pere ja kodu heaks — ei usu, et midagi nii väga kuhjuma hakkab. Ausalt öeldes ei teagi ma täpselt, kui suur on riigikogulase palk.

2005. aasta sügisel jäite pärast kohalikke valimisi ilma abilinnapea kohast ja olite nõus hakkama sotsiaalameti juhatajaks. Ütlesite, et saite ahvatlevaid pakkumisi Tallinnast, Tartust ning Helsingistki, aga üks ja kõige olulisem põhjus, miks jäite Viljandisse, oli teie pere. Ütlesite, et te ei tahaks olla lähedaste juures ainult nädalalõppudel. Mis saab nüüd?

Minu tütar õppis siis alles gümnaasiumis. Ma ei pidanud õigeks, et mees peaks kodus olema nii isa kui ema eest.

Milliste tunnetega Viljandist lahkute?

Mul on väga tore pere. Olen oma mehega abielus olnud 27 aastat — ja minuga pole üldse lihtne abielus olla. Arutame koos kõik asjad läbi ning tänu pereliikmetele olen saanud oma tegemistes kindlust ja tuge. Vajaduse korral on alati õlg, mille najal nutta.

Ma ei taju ees ootavat muutust Viljandist lahkumisena. Minu kodu ja tähtsad inimesed on siin — nii linnas kui maal. Ma ei lähe siit ära. Meil pole perega plaanis Tallinna kolida. Hakkan pealinnas tööl käima.

Paljud on öelnud, et minu lahkumine teeb neil meele kurvaks. Kolleegid sotsiaalametist pärivad, mis saab. Mis seal ikka: uus inimene tuleb asemele.

Muidugi loodan, et uus inimene ei pea seda lihtsalt toredaks ametikohaks, kus on võimalik valimistel hääli saada. Ennekõike on see sotsiaaltöö kogemust eeldav ränk töö, mille tegijal peaks vanust olema üle 30 aasta. Tean paari inimest, kellega tulevane linnapea võiks selle ameti asjus läbi rääkida — kui ta minu arvamust ning soovitust küsiks.

Minu abikaasa — puutöömees, kes räägib vähe ja teeb palju ilusaid asju — on öelnud: «Torka näpp veeklaasi ja kui sellest jääb järele auk, siis oled asendamatu.»
Mina proovisin: ei jäänud. Asendamatuid inimesi ei ole.

Kus olete ja mida teete kümne aasta pärast?

See küsimus on väga keeruline. Kindlasti on praegu raske vastata, kes ma siis olen, kui pidada silmas ametit. Kuid usun, et elan ikka Viljandis. Arvan, et kümne aasta pärast olen ka vanaema — kus oleks veel parem lapselapsi kasvatada või külla oodata kui Viljandis?

ELULUGU

Helmen Kütt on sündinud 28. juulil 1961 Suure-Jaanis.
• 1979. aastal lõpetas ta Suure-Jaani keskkooli, 1984. aastal klubitöötajana (lisaeriala oli foto- ja kinoringi juht) Viljandi kultuurikooli. 2003. aastal sai ta Tallinna pedagoogikaülikoolis sotsiaaltöö magistriks.
• Aastail 1979—1981 oli Helmen Kütt Viljandi sidesõlme töötaja, 1981—1991 Viljandi mehhaniseeritud ehituskolonni masinakirjutaja, 1991—1993 Eesti Punase Risti sekretär ja Viljandi maakonnahaigla sotsiaaltöötaja, 1993—2001 Viljandi linnavalitsuse sotsiaalameti juhataja, 2001—2005 abilinnapea, 2005—2011 taas sotsiaalameti juhataja.
• Ta on abielus, 21-aastase tütre ja 25-aastase poja ema.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles