Repliik. Moodne kiviaeg

Mõni aeg tagasi sattusin õhtusel ajal ostlema Viljandis Korneri ristil asuvas Maximas. Ega hädasti midagi vaja olnud: pakk piima, karbike kohvipuru ja pisut niisama näksimist. Kraamiga kassasse jõudnud, leidsin eest hulga nõutu näoga käsi laiutavaid inimesi. Selgus, et ostude eest pole võimalik kaardiga maksta.

Kassaterminalid olid tummad, ärritunud ostjad seevastu aina häälekamad. Mõni järjekindlam proovis välisukse kõrval olevat nutumüüri raputamas käia, kuid abi polnud sellestki. Ühtäkki oli palju kiidetud plastraha täiesti kasutuks muutunud.

Mina kehitasin õlgu, jätsin kauba lindile ja jõin tol õhtul kodus telerit vaadates teed. Aga kui ikka päriselt oleks kõht korisenud ja kodus näljased suud oodanud? Ma ei taha küll paanikat külvata, aga kui vähe keerulisemas olukorras netipangadus pikemaks ajaks tummaks jääb, siis visatakse ühel kaunil hetkel prügikastiga poeaken sisse ja tuuakse ihaldatav vorstijupp lihtsalt ära.