TÄNAPÄEVAL, MIL ME veedame aina rohkem aega virtuaalmaailmas ja virtuaalne suhtlemine on pigem norm kui erand, on ka kõik muu internetti kolinud. Füüsilise vägivalla ja sõnalise kiusamise kõrval on koolides järjest enam küberkiusamist. Virtuaalne kiusamine levib nii noorte kui täiskasvanute seas ning teeb samamoodi haiget nagu vaimne vägivald tavaelus.
Internetikeskkonnas käiv kiusamine võib lastelt viia kooliskäimise lusti ja põhjustada ränga depressiooni. Teise inimese nimele tehtud libakontod, sõimamine ja ähvardamine foorumites, võõraste piltide ülesriputamine ja moonutamine – need on vaid mõned küberkiusamise vormid, millega noored internetis kokku puutuvad.
Mullu pöördusid noored ja täiskasvanud politsei- ja piirivalveameti veebikonstaablite poole virtuaalmaailma muredega enam kui 6000 korda. Rohkem kui pooled päringutest puudutasid küberkiusamist. Ühelt poolt näitavad need arvud probleemi teravust, teisalt aga annavad tunnistust sellest, et küberkiusamise ohvrid ei jää oma murega üksi ja otsivad asjatundjatelt abi.
KUIDAS KÜBERKIUSAMIST ära tunda?
Küberkiusamine erineb tavapärasest kiusamisest vaid selle poolest, et kasutatakse moodsaid vidinaid lauaarvutitest nutikate telefonideni välja. Kiusamismeetodite ring on ajaga üha laiemaks läinud ning solvangute edastamiseks kasutatakse lehekülgi, blogisid, videoid, pildipanku, kommentaariume ja muid kanaleid. Tehnikaajastu jätkuva arenguga kogub küberkiusamine aina hoogu.
Vaen internetisügavustes on seda ohtlikum, et see jääb sageli kõrvalistele märkamatuks. Ohvrile saadetakse põlastavaid e-kirju ja sõnumeid ning seda lisaks omavahelisele privaatsele vestlusele ka avalikult, näiteks suhtlusvõrgustikes, portaalides või foorumites. Harvad pole juhtumid, et levitatakse alusetuid kuulujutte või näiteks töödeldakse ohvri pildid piinlikkust tekitavaks ning levitatakse neid tema tutvusringkonnas. Eesmärk seejuures on üleloomulikult õel: alavääristada ja haavata ohvrit.
POLITSEI SUHTUB küberkiusamisse tõsiselt, sest selle tagajärjed võivad olla ulatuslikumad, kui oskame ette kujutada. Järjepidev kius mõjub ohvrile nii vaimselt kui füüsiliselt. Tujutus ja ahastus võivad päädida depressiooni ja tervisehädadega. Sagedased on juhtumid, et küberkiusamise ohver hakkab oma kaaslastest aina enam eemale hoidma. Lapsed hakkavad eemale hoidma ka koolikohustustest ja kodust. Oma murega üksinda olles ja olukorrast väljapääsu leidmata võivad tekkida enesetapumõtted.
See teadmine tõstab õigustatult esile internetiturvalisuse teema. Väga tähtis on kasvatada internetikasutajate teadlikkust, et nad oskaksid ohte ära tunda ja neid vältida. Siinkohal on oluline, et teadlikuks saaksid nii laps kui lapsevanem. Neil peab olema võimalik sellest omavahel rääkida.
TARK VANEM TEAB, et lapsele tuleb õpetada vastutustunnet, sest kiusamine teeb sama palju haiget kui füüsiline vägivald. Tähtis on selgitada lapsele veebis käitumise viisakusreegleid ja mõista hukka igasugune ebaõiglane käitumine, sealhulgas küberkiusamine. Seetõttu on oluline pöörata lapsele tähelepanu, veeta temaga koos aega ja olla tema jaoks olemas.
Esimesed katsetused virtuaalmaailmas tuleks vanemal koos lapsega kaasa teha. Lapse küberkiusamise ennetamiseks, selle tuvastamiseks ja lõpetamiseks on võtmetähtsusega usalduslik suhe lapse ja vanemate vahel. Oluline on tunda huvi lapse tegemiste vastu internetis ning selgitada talle nii interneti võimalusi kui ka seda, millised ohud teda virtuaalmaailmas ümbritsevad.
Et õpetada lapsele internetiturvalisuse ja veebis suhtlemise reegleid, peab vanem olema kursis mitmesuguste veebiteenustega ja end turvalise internetikasutuse teemal harima. Lapse veebiharjumuste tundmiseks tuleb koos temaga õppida kasutama neid keskkondi, mida tema kasutab (näiteks sotsiaalvõrgustikud), ja tuvastada veebilehed, millel ta käib.
Kõik lapse veebisõbrad ei pruugi olla päris sõbrad. Kui rääkida küberkiusamisest, siis lapsel on oluline teada, et häiriva sisuga kirjadele ei pea vastama ning nende saatja on võimalik blokeerida. Pahatahtlikust tegevusest tuleb teavitada keskkonna moderaatorit ja tõsisemate juhtumite korral ka politseid. Samuti tuleb rõhutada, et iga sõbrakutset ei pea vastu võtma, paroole ei tohi jagada ning häiriva sisuga kiri või sõnum tasub tõendusmaterjalina säilitada või kopeerida.
KÜBERKIUSULE TULEB julgelt vastu astuda. Esimene samm küberkiusaja tegevuse lõpetamiseks on ta oma suhtluskanalites blokeerida. Seejärel tuleks usaldusliku inimesega sellest murest rääkida. See piirab tunduvalt kiusaja võimalusi ohvriga vahetult kontaktis olla ja oma tegevust jätkata. Kui veebi on üles riputatud halvustavad kommentaarid või fotod või on loodud ohvri nimele mõni varikonto, tuleks ühendust võtta veebilehe haldajaga ja teatada talle häirivast sisust. Samamoodi võib abi saamiseks pöörduda veebikonstaablite poole, kes aitavad sobimatut sisu eemaldada.
Tähtis on julgustada last murest rääkima kohe, kui see on tekkinud. Peamine on, et kiusamise ohvriks langenu ei jääks oma murega üksinda. Kiusamise esimesi ilminguid on kõrvalistel keeruline tabada. Seda tähtsam on ohvril leida esimesel võimalusel tuge talle usaldusväärsest inimesest, kellega edasi juba üheskoos abi otsida. Olgu ohvriks alaealine või täiskasvanu, küberkius ja -laim ei ole vastuvõetavad.
Virtuaalmaailmas on vabadus valida, kellega suhtleme ja kellega mitte. Kui mul on kaaslane, kes nii reaalses elus kui ka virtuaalmaailmas suhtub minusse halvasti ja halvustavalt, ei saa keegi sundida mind teda oma sõbraks võtma või temaga suhtlema. Samuti võib olla keskkondi, kus minusse suhtutakse halvustavalt. Siis on alati võimalus seda mitte külastada. Ka Eesti vanasõna ütleb: «Targem annab järele».
ET KEEGI OMA murega üksi ei jääks ja abi saaks, soovitan vajaduse korral julgelt helistada üleriigilisel tasuta lasteabitelefonil 116 111 või pöörduda veebikonstaabli poole. Lisaks saab palju abistavat infot veebilehelt www.targaltinternetis.ee.
Hoiame üksteist!