Oxfordi ajaloolase Christopher Tyermani ligi tuhandeleheküljelise uurimuse läbitöötamiseks kulub enam-vähem sama palju aega kui väiksemat mõõtu ristisõja ettevalmistamiseks.
Selge pilk läbi sajandite udu
10. märts 2011, 15:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Igal juhul on tegemist materjaliga, mis ajaloohuvilisel tasub ette võtta.
Nagu kirjanik Peeter Helme «Eesti Ekspressis» ilmunud arvustuses tabavalt nentis, on tegu raamatuga, mille sarnast ei pruugi eesti keeles sel sajandil enam ilmuda.
Euroopa loomus
Prantsuse filosoof ja kirjanik Jean-Jacques Rousseau arvas, et inimesed olid esialgu loomu poolest taltsad ja leplikud ning muutusid sõjakaks alles pärast seda, kui nende vahel olid kujunenud ellujäämisel rajanevad sotsiaalsed suhted. Mõnisada aastat hiljem, XIX sajandi keskpaiku nentis õigusteadlane sir Henry Maine, et sõda paistab olevat sama vana kui inimkond, kuid rahu on nüüdisaegne leiutis.
«Vägivald, mida toetab ühiskond ja kiidab heaks religioon, on tsiviliseeritud kogukondadele olnud omane juba ammustest aegadest,» lisab Tyerman ning täpsustab, et see, mida tänapäeval ristisõdadeks kutsutakse, on vaid üks Lääne-Euroopa kultuuri kristlikku ajastut XI sajandi lõpust peale enam kui viiesaja aasta vältel iseloomustanud nähtuse avaldumisvorm.
Tyerman jõuab esmapilgul ehmatava, ent ometi loogilise järelduseni: just usu egiidi all sooritatud metsikused aitasid paika panna ühiskonna inimlikud ja geograafilised piirid ning vormisid Euroopa loomuse.
Pühapaiste
Autor võtab luubi alla sündmused alates esimesest ristisõjast, millega vallutati Lähis-Ida suuri linnu, kuni kuningas Louis IX võimsa, ent katastroofilise seitsmenda ristisõjani, mis leidis armetu otsa soises Niiluse deltas.
Nimetatud heitlused puudutasid tegelikult ka meid ning kannatamatul lugejal tasub selle tõdemiseks siirduda raamatu teise poolde, leheküljele 608, kus käsitletakse Läänemere ristiretki. Ametlik ristisõjabulla anti selle piirkonna kohta välja juba 1171. aastal ning see nägi ette laiendada püha sõda kaugesse Eestisse.
Tegudeni jõudmine võttis siiski paar aastakümmet aega. Tyerman toob ilmekalt esile, et Läänemere ristisõjad teenisid otseselt poliitilisi, majanduslikke ja kiriklikke huve: vallutus oli kombineeritud usuvahetusega.
Raamatus mainitakse korra ka Viljandit: aastal 1211 sundisid äärmiselt jõhkraks kruvitud ristisõjaideoloogia mõjul toimepandud tapatalgud linna paganlikke kaitsjaid kristlastest piirajatele alistuma ning end ristida laskma.
Kui Jeruusalemma, jumala poja maa vabastamine oli mingilgi määral ajalooliselt põhjendatud, siis kristluse lätetest igas mõttes puutumatu Eesti puhul oli ususõja katterüüd kududa keeruline. Keeruline, ent mitte võimatu. Riia piiskop Albert esines 1215. aastal fantaasiaküllase avaldusega, milles kuulutas Liivimaa neitsi Maarja maaks. Sellega oli pühale üritusele leitud retooriline ja absurdsusest hoolimata mõjukas õigustus.
Marek Laane asjatundlikus tõlkes eesti lugejate ette jõudnud Tyermani mammutuurimus tugineb värskeimatele arheoloogilistele leidudele ja uusimatele uurimustele ning pakub seega kindlasti üht-teist huvitavat ka spetsialistidele.
Tänapäeva paavstid õnneks ristisõda ei õhuta ning paavst Johannes Paulus II esines ohvrite ees isegi viisaka vabandusega.
Ristiretked avaldasid mõju kõigile Vahemere ja Euroopa piirkonna kaugeimatele ning pimedaimatele nurkadele. Need lõid ja ühtlasi hävitasid, ent oma eesmärke ei saavutanud: Jeruusalemm ja püha maa jäid muhameedlaste valdusesse ning ülemaailmset paavstiriiki ei tekkinud. Kõik eurooplaste tugipunktid Ees-Aasias vallutati.
Tõsise ajaloolasena püüab Tyerman objektiivselt kirjeldada kõigist keskaegsetest nähtustest tuntuimat, kuid kõige vähem mõistetumat ning saab sellega suurepäraselt hakkama.
RAAMAT
Christopher Tyerman, «Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu»
• Inglise keelest tõlkinud Marek Laane
• 960 lk
• Kirjastus Varrak