Repliik. Tahan päris sööki

Üldiselt olen ma olnud üle keskmise tegus turulkäija. Mulle maitseb liha, mis pole jõledat soolveelahust täis süstitud ega maitse hirmu ja pimeduse järele. Mulle meeldib ka kala, aga selline selge silmaga tegelane, mitte jääkamakast välja sulanud eelajalooline õnnetus.

Viimasel ajal satun Viljandi turule siiski üha harvem. Põhjus on lihtne: napib kraami, mille pärast ma muidu oma sammud sinna seaks. Ma ei lähe ju turule, et osta sedasama jama, mida pakutakse poes. Mulle ei piisa sellest, et kanakoivad on vaakumpakendist suurde vanni valatud. Kui ma endale kikilipsu ette panen ja nätsu põske viskan, ei saa minust Toomas Hendrik Ilvest. Ma olen ikka Üllar Kantrekülast, lihtsalt kikilipsu ja nätsuga. Nood tehnilis-roosat värvi koivad seal klaasvitriini taga on samuti endiselt maitsetute puurikanade jupid.

Ega ma põhjust tea, aga küllap ei tasu väiketootjatel turupindade üürimine end lihtsalt ära. Kas tõesti neelavad hiigeltehased ka viimase päris toidu kantsi vaikselt enda alla?