Värvirikas klaaslabürint läheb suurele näitusele

Tea Raidsalu
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maagümnaasiumi XI klassi õpilane Sirkka Johanna Siimso paneb näitusele pleksiklaasist labürindi, mille makett on tal juba valmis. Värvilistest isoleerpaeladest joonistuvad rajad, mustad kriipsud tähistavad nii-öelda surnud otsi, mis kuhugi ei vii.
Maagümnaasiumi XI klassi õpilane Sirkka Johanna Siimso paneb näitusele pleksiklaasist labürindi, mille makett on tal juba valmis. Värvilistest isoleerpaeladest joonistuvad rajad, mustad kriipsud tähistavad nii-öelda surnud otsi, mis kuhugi ei vii. Foto: Elmo Riig / Sakala

Koolinoorte nüüdisaegse kunsti triennaalil «Eksperimenta!» ehk «E!», mis on «Tallinn 2011» programmi üks suurüritus, esitleb oma loomingut ka Viljandi maagümnaasiumi õpilane Sirkka Johanna Siimso.

Sirkka Johanna Siimso näitusetööks on ruumiinstallatsioon — labürint.

Meid ümbritsev maailm on tema meelest keeruline labürint, mis koosneb mitmest paralleelmaailmast. «Kuigi iga paralleel on eraldiseisev ja funktsioneerib teistest sõltumata, tuleb tervikliku maailma nägemiseks vaadata läbi kõikide paralleelide korraga. Iga paralleel sisaldab endas kindlat sorti põhimõtteid, inimesi, iseloome ja hoiakuid; nendevahelised otsused, suhted ja käigud aga saavad toimida ainult teiste paralleelide kaudu,» kirjeldas ta.

Soov triennaalil osaleda tekkis Sirkka Johanna Siimsol oma sõnul seepärast, et tal tuli väga eriskummaline idee ja oleks olnud patt lasta sel raisku minna. Etteantud teema «Ruum» olevat olnud nii intrigeeriv, et kohe kutsus osalema. «Igaüks tõlgendas seda nii, nagu talle meeldis: ruum kui minapilt või ruum kui universium või linnapilt,» tõdes ta. «Näitusel võib tekkida tunne, et tööd ei haaku omavahel.»

Sirkka Johanna Siimso oli algusest peale veendunud, et materjal peab olema läbipaistev, aga et pleksiklaas on kallis, üritas ta seda asendada plastmassi või kilega. Ent need ei paistnud läbi ega toiminud nii nagu vaja, sest perspektiiv läks paigast. Õnneks saab neiu sponsorite toel siiski teha oma installatsiooni pleksiklaasist.

Makett ja materjalid on noorel kunstnikul juba olemas, valmis ehitatakse labürint kohapeal. 3 x 2 meetrine installatsioon moodustub viiest pleksiklaasist, mis riputatakse trosside abil viiesentimeetriste vahedega üksteise peale. Pealmisele klaasile on kujundatud põhitoonides mitmes suunas kulgevad kriipsud, mis moodustavad suure labürindi — see kujutab neiu sõnutsi meie maailma.

Siimso teada ei ole teiste näitusel osalejate tööd nii mahukad. «Mina ilmselt valmistan korraldajatele kõige rohkem peavalu,» muheles ta.

Algul saatsid teda kõhklused, et ehk on idee liialt pöörane ja seda ei saa ellu viia. Kunstiõpetaja aitas lennukad mõtted maa peale tuua ning ka vanemad innustasid.

E!» peetakse 26. aprillist 14. juunini Tallinna lauluväljakul, seda ümbritseval välialal ning Maarjamäe lossis. Triennaali kommunikatsioonijuhi Kerli Kehmani kirjeldust mööda toob «E!» kunstihariduse kooliseinte vahelt välja ning esitleb nüüdisaegset kunsti, mille autorid on 14—19-aastased noored 13 riigist: Eestist, Soomest, Venemaalt, Lätist, Leedust, Saksamaalt, Sloveeniast, Portugalist, Iirimaalt, Islandilt, Türgist, Kanadast ja Lõuna-Koreast.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles