PEREVÄGIVALDA pidas mullu kuriteoks 95 protsenti Eesti elanikest. Ometi on see karm reaalsus: igal aastal tuleb spetsialistidel üle Eesti abistada tuhandeid inimesi, kes on langenud perevägivalla ohvriks.
Kuidas takistada naistevastast vägivalda?
25. jaanuar 2017, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ohvrite abistamiseks on Eestis rajatud toimiv ja laiaulatuslik võrgustik. Üks selle osa on ka viimastel kuudel suure tähelepanu alla sattunud naiste tugikeskused.
Vägivallavastases võitluses on kolm peamist tegevussuunda, mis on üksteisega tihedalt seotud: ennetus, ohvrite abistamine ja tegelemine vägivallatsejaga. Iseäranis naistevastase vägivalla ennetamiseks on oluline lõhkuda ühiskonnas kehtivad soostereotüübid, mis juhivad naisi ja mehi võtma omaks teatud uskumusi sobivate rollide, ametite, välimuse, käitumisstiilide ja muu kohta. Samuti tuleb õpetada lapsi juba maast madalast lahendama probleeme sõnade, mitte vägivalla abil.
Eesti on kurikuulus meeste ja naiste palgalõhe poolest – mullu oli Eesti palgalõhe Eurostati andmetel Euroopa Liidu suurim –, ent just majanduslik sõltuvus on üks põhjus, miks ei suudeta vägivaldsest suhtest lahkuda. Riik on soolise palgalõhe luubi alla võtnud. Selle ennetamiseks ja vähendamiseks pakutakse muu hulgas tööandjate koolitusi, julgustatakse võtma kasutusele läbipaistvaid ja objektiivsetel kriteeriumidel põhinevaid töö hindamise ja palgasüsteeme ning soovitakse muuta vanemapuhkuse süsteemi, et toetada naiste tööhõives osalemise võimalusi.
KUI NAINE ON kogenud füüsilist, seksuaalset, vaimset või majanduslikku vägivalda, peab ta saama abi. Siin on keskne roll võrgustikutööl.
Üks organisatsioon või asutus ei saa üksinda vägivallaohvri olukorda muuta. Vaja võib minna ohvriabi, kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja, lastekaitsja, tugikeskuse ja ka politseiniku panust. Viimastel aastatel on riik tegelnud aktiivselt võrgustikutöö arendamisega maakondades. Toimunud on hulgaliselt koolitusi kohalike ekspertide aktiveerimiseks ja ühe laua taha toomiseks.
Praegu jätkub võrgustike arendamine projektis MARAC. Soomes ja Suurbritannias katsetatud meetod on väga vajalik raskete lähisuhtevägivalla juhtumite lahendamiseks ja uuesti ohvriks sattumise ennetamiseks. Kohalikud eksperdid arutavad ohvriabitöötaja eestvedamisel juhtumeid ja otsivad koos lahendusi, mis oleksid ohvrile ja tema lastele kõige mõistlikumad ja turvalised. Riske hinnatakse ühiselt, aga eri aspektidest, sest siis saab olla kindel, et ükski asjaolu ei jää arvestamata. Samasugused võrgustikutöö põhimõtted kehtivad ka seksuaalvägivalla ohvritega tegelemisel ja lastekaitses.
Eestis saabki enamik vägivalla ohvreid abi riiklikust ohvriabisüsteemist. 2015. aastal pöördus ohvriabisse 3650 täiskasvanud ja 520 alaealist perevägivalla ohvrit.
Õigus pöörduda ohvriabisse on kõigil inimestel, kes on langenud hooletuse või halva kohtlemise, füüsilise, vaimse või seksuaalse vägivalla ohvriks. Igal inimesel, kellele on põhjustatud kannatusi või tekitatud kahju, on võimalik saada nõustamist, sõltumata sellest, kas kahju tekitaja on tulnud avalikuks ja kas tema vastu on algatatud kriminaalmenetlus.
Abi pakuvad ka kohalikud omavalitsused. Neil on kohustus pakkuda turvakodu ja esmast kriisinõustamist inimestele, kes vajavad turvalist keskkonda. Nii naistele, meestele kui lastele.
NAISTEVASTASE vägivalla ohvritele on üks esimesi tugesid ööpäevaringne tugitelefon 1492, kuhu helistamine on tasuta. Ühendust saab võtta ka e-postiga või Skype’i kaudu.
Tugitelefoni töötajad pakuvad ohvritele emotsionaalset tuge, hindavad koos ohvriga turvariske ja aitavad neid maandada ning informeerivad ohvreid nende õigustest, samuti edasistest abivõimalustest ja teenustest. Tugitelefoniteenust korraldab sotsiaalkindlustusamet, kes on selleks lepingu sõlminud Eesti naiste varjupaikade liiduga.
Spetsiaalselt naistevastase vägivalla ohvritele on mõeldud ka naiste tugikeskused. Enamik nende kliente on lähisuhtevägivalla ohvrid. Näiteks 2015. aastal abistasid keskused 1763 naist.
Vägivallaohvritest naistele pakuvad tugikeskused abi kõikides maakondades. Viljandi- ja Võrumaal pakub naiste tugikeskust mittetulundusühing Tähtvere Avatud Naistekeskus.
Tugikeskusest saab vajaduse korral majutust, ohvri ja tema laste esmast kriisinõustamist, psühholoogilist nõustamist või psühhoteraapiat ning juriidilist nõustamist. Teenuste osutamise vajadust hindab tugikeskuse personal koos ohvriga.
Seda, kui põhjalikku juriidilist nõustamist tehakse, otsustab tugikeskuse juhataja. Nõustamine peab sisaldama vähemalt ohvrile õiguste ja kohustuste selgitamist, juriidiliste probleemide lahenduste kavandamist ja ohvri juhendamist, ohvri abistamist avalduste ja taotluste tegemisel ning ohvrile muu vajaliku esmase õigusabi osutamist. Ohvri esindamine kohtueelses menetluses on loomulikult lubatud, aga tugikeskuse personalilt seda ei eeldata.
Peamine siht on ohvri iseseisev toimetulek. Selle saavutamiseks peavad tugikeskused tegema koostööd riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ning asjaomaste juriidiliste isikutega.
KOLMAS SUUND on tegelemine vägivallatsejaga.
2013. aastast on vägivald süüdlase pereliikme, temaga koos elava inimese või süüdlasest muul viisil perekondlikus sõltuvuses oleva inimese suhtes raskendav asjaolu. Vanglates ja kriminaalhoolduses pakutakse käitumise muutmiseks programme seksuaalvägivalla ja perevägivalla toimepanijatele. Vabatahtlikult pöördunud vägivallatsejate abistamiseks on tehtud sotsiaalkindlustusameti kaudu ettevalmistusi. Eestile kohandatud tõenduspõhine sotsiaalprogramm peaks algama hiljemalt 2019. aastal.
Perevägivalla ohvri kaitseks on plaan viia senisest enam vägivallatseja kodust ära. Tegelikult lubab seadus seda teha nüüdki, kuid seda võimalust ei kasutata kuigi palju. Kojuminekukeeldu võiks pikendada seniselt 12 tunnilt vähemalt 48 tunnile. Suurbritannia kogemuse põhjal võiks kodus viibimise või ajutist lähenemiskeeldu pikendada koguni nelja kuni seitsme päevani.
Tugikeskuste roll jääb loomulikult alles, sest ohvrid võivad ise soovida kodust lahkuda ning mõnel puhul on see ka turvalisem. Ohvriabisüsteem saab ja peab igal juhul pakkuma ohvritele mitmekülgset abi, ent oma kodust lahkumine ei tohiks olla niigi kannatanud inimesele ainus võimalus vägivallast pääseda.
VÄGIVALLA ennetamise ja tõkestamise juures on väga oluline iga inimese enda tegevus ja vastutus. Vägivallata ühiskonna kujundamine on meie kõigi võimuses. Niikaua kui nähakse süüd hoopis perevägivalla ohvril ja seksuaalvägivalda õigustab ohvri lühike seelik, nagu nõustus Emori andmetel mullu 42 protsenti Eesti elanikkonnast, säilivad ka vägivald ja ohvrite kartus abi küsida. Niikaua kui vägivallatsejat peetakse muidu tubliks meheks ja kogukond teda korrale ei kutsu, ei muuda ta oma käitumist.
Arusaam, et probleeme on võimalik lahendada vägivallaga või see on elu paratamatu osa, ei teki üleöö. See ka ei kao üleöö. Lugupidamine enda ja teiste suhtes, naiste majanduslik iseseisvus, poiste emotsionaalse arengu toetamine ja võrdsemad suhted on vaid mõned näited hoiakutest või põhimõtetest, mille poole püüelda ning millest rääkida lastega maast madalast.