USA Luure Keskagentuuri andmebaasis äsja avalikustatud ligi 930 000 dokumendist ehk umbes 12 miljonilt leheküljelt leiab otsingusõnaga «Viljandi» 54 vastet. Otsing «Estonia» annab vasteid ligi 3000.
Viljandimaa sattus saladokumentidesse poolesajal korral
21. jaanuar 2017, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandit ja Viljandimaad puudutav informatsioon, mida Luure Keskagentuuri (CIA) varem rangelt salastatud pabereist leida võib, jaguneb laias laastus kaheks. Üks osa pärineb justkui kohapealt saadud luureinfol, teine aga USA eriosakondade analüüsil. Viljandi muuseumi direktor, ajaloolane Jaak Pihlak soovitab nendesse raportitesse suhtude pigem ettevaatlikult.
Võimalikud topeltagendid
Avalikuks tehtud dokumendid pärinevad aastatest 1940–1990. Eesti ajakirjanduses on leidnud nendest ehk kõige enam vastukaja Abja-Paluoja eluolu puudutav info. Selle allikas pole tuvastatav, kuid igal juhul oli salateenistusele teada, kui palju tuli maksta viiekümnendate aastate esimesel poolel Abjast lihtkirja ja kui palju õhuposti teel kirja saates.
«Ikka väga kahtlane, et viiekümnendatel tegutses Abja kandis keegi, kes edastas infot otse ameeriklastele,» nentis Pihlak skeptiliselt. «Mingi variant oli ehk infot saata Inglismaa kaudu – sealse luure koostööpartner oli ju Alfons Rebane ja nad üritasid viiekümnendate hakul Nõukogude Eestisse saata metsavendadele igasugust materjali. Sellel ajal tegutses KGB aga nii professionaalselt, et tegi inglise luure lolliks. Nõukogude julgeolekul tegutsesid topeltagendid.»
Jaak Pihlak ei taha oma sõnul uskuda, et ameeriklaste kätte jõudis siit kandist strateegiliselt väga tähtsat infot.
«Võimalik, et tegemist oligi täpselt sellise topeltmänguga ning kogu seda asja kontrollis tegelikult Nõukogude julgeolek,» arvab Pihlak. «Eks infot tembiti nii, et pandi natuke tõtt ka juurde, aga põhiliselt oli see ikkagi desinformatsioon.»
Pihlakule ei meenunud, et Viljandi rajoonis oleks mõni spioon tabatud või mõni muu luurega seotud vahejuhtum avalikuks tulnud.
«Ei saa ju välistada ka varianti, et ka CIA-l oli vaja kõrgematele instantsidele näidata, et ta töötab edukalt,» pakub ajaloolane veel ühe variandi. «Nagu luures ikka liikus seal kindlasti palju raha, mille teed oli keeruline kontrollida, tulemit aga oli vaja. Sada protsenti ei saa muidugi öelda, kuid ma kahtlen sügavalt, et Viljandimaal tegutses mõni ameeriklaste agent, eriti arvestades, et tollal hoidis sovetisüsteem kõike totaalse kontrolli all. See on üsna ebatõenäoline ning ma usun pigem ikkagi, et põhiliselt oli tegemist Nõukogude julgeoleku fabritseeritud mänguga.»
Mida tehti ajalehtedega
Viljandi kui Nõukogude armee eriväeosa kodulinn pakkus ameeriklastele tollal ilmselt suurt huvi. 1951. aastast pärit, samuti tundmatule allikale viitavas raportis märgitakse, et linna vesi on hea kvaliteediga, siin on kanalisatsioon, erilist tööstust ei ole, töökohti on samas vabalt saada ning neid on võimalik ka vahetada, kui välja arvata raudteel töötajad.
Ettekandes tuuakse ära ka selle perioodi ajakirjandust puudutav info.
«Viljandis trükitakse ühte ajalehte, kuid allikas ei tea selle nime,» seisab pikka aega salastatud dokumendis. «Tallinna ajalehed Rahva Hääl ja Uus Elu on müügil ka Viljandis, hind 20 kopikat. Ajalehti ostavad peaaegu kõik, kuid mitte lugemiseks, vaid tualettpaberiks ja sigareti tegemiseks.»
CIA käsutuses on 1965. aastast pärit Viljandi satelliidifoto, mida eksperdid olid interpreteerinud üsna reaalselt, kui välja jätta see, et Viljandi järvest oli saanud Viljandi jõgi. Küll aga on üsna täpselt tuvastatud Männimäe sõjaväekompleks ja laskemoonaladu.
1949. aasta 10. augusti templit kandvas ettekandes on juttu Võhma lähedale rajatavatest sõjaväelistest ehitistest ning salateenistus arvab, et sinna rajatakse lennuvälja. Võhma on salateenistuse dokumentidesse sattunud veel paaril korral lihakombinaadi tõttu, kuid täpsemaid detaile on keeruline leida.
CIA dokumentidelt on salastuse märge maha võetud juba varem, kuid siis sai dokumentidega tutvuda vaid Washingtoni lähistel asuvas USA rahvusarhiivis.
USA seaduse kohaselt peab agentuur üle vaatama kõik üle 25 aasta vanad alaliselt salastatud dokumendid ja analüüsima, kas neilt oleks võimalik salastatuse märge maha võtta.