Vaba mõte. Klient kui köögihunt

Marko Suurmägi
, peatoimetaja asetäitja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marko Suurmägi
Marko Suurmägi Foto: Marko Saarm

Aasta esimesel tööpäeval pakuti ühes kenas Viljandi toidukohas päevapraena pannirooga. Polnud midagi iseäralikku, et see sisaldas suures osas kartulit, pisut sinki ja liha. Mõningase üllatusena selgus aga, et sinna sisse on tükeldatud ka verivorsti ja pelmeene. Kuidagi oli sekka sattunud üks brokoli. Ja kõige huvitavam osa roast oli selle keskel. Olin algul täiesti kindel, et see on tükike lasanjetainast, kuid selle sees oli midagi. Midagi kollast ja tundmatut.

Järgmisel päeval tellisin teises söögikohas lihapalle. Mulle toodi toit, milles tundsin ära Rakvere minifrikadellid. Eelmise aasta lõpul valisin menüüst paneeritud kanafilee. Sain taldriku, millel keedukartulite kõrval olid Talleggi kananagitsad.

Neljandas toidukohas pakuti mulle kolme euro eest lõunaks mereannisuppi, kuhu oli pandud peotäis külmutatud herneid ja porgandeid, mõnikümmend grammi poest leitavat kõige odavamat külmutatud kala ning kolm puhastatud karpi. See kõik oli suure hulga vee ja punnsuutäie soolaga niimoodi läbi keedetud, et kala oli valmis ja karbid muutunud selliseks kummiks, et neid enam süüa ei saanud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles