Murele leidub alati mingi lahendus

Eve Rohtla
, 60+ peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tol pärastlõunal, kui Postimehe ajakirjanik Juhani Püttsepp doktor Haldja Käärit aastalõpuloo jaoks küsitles, oli Toomas Huik Tartus, mis oli tavatu, sest ta oli Tallinna toimetuse fotograaf. «Sellest, kuidas Toomas Huik pildistas, olen ise väga palju õppinud,» räägib Juhani Püttsepp. «Ta maalis neid fotosid, portreteeris inimest. Ühe pildi tegemine võis võtta paarkümmend minutit. Doktor Haldja seisis, nagu ta oli. Mäletan Toomas Huigi rahulolu, kui ta oma töö lõpetas. Ta ütles mulle isegi, et väga hea, et just tema sai kaasa tulla.»
Tol pärastlõunal, kui Postimehe ajakirjanik Juhani Püttsepp doktor Haldja Käärit aastalõpuloo jaoks küsitles, oli Toomas Huik Tartus, mis oli tavatu, sest ta oli Tallinna toimetuse fotograaf. «Sellest, kuidas Toomas Huik pildistas, olen ise väga palju õppinud,» räägib Juhani Püttsepp. «Ta maalis neid fotosid, portreteeris inimest. Ühe pildi tegemine võis võtta paarkümmend minutit. Doktor Haldja seisis, nagu ta oli. Mäletan Toomas Huigi rahulolu, kui ta oma töö lõpetas. Ta ütles mulle isegi, et väga hea, et just tema sai kaasa tulla.» Foto: Toomas Huik / Postimees

Kirjanik, bioloog ja õpetaja Juhani Püttsepp armastab inimestega silmast silma juttu ajada. «Siis kuuleb midagi huvitavat,» põhjendab ta. Suhtlusvõrgustikke tema 15 aasta vanuses Inglismaalt soetatud nuputelefonis ei ole.

Juhani Püttsepp.
Juhani Püttsepp. Foto: Sille Annuk / Postimees

Raamatu «Doktor Haldja lood» juured ulatuvad sajandivahetuse aega, mil 35-aastane Postimehe ajakirjanik Juhani Pütt­sepp astus sisse pensionieas lastearsti Haldja Kääri koduuksest, et kirjutada lehele haldjalik aastalõpulugu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles