Eesmärk on elukeskkonna parandamine

KUI RIIGIKOGU võttis suvel vastu haldusreformi seaduse, siis tegelikult algas sellega alles reformi esimene ja ettevalmistav etapp. See seadus määratles kaks konkreetset põhimõtet: kohalikele omavalitsustele anti vabatahtlikuks ühinemiseks aega 2016. aasta lõpuni ja lubati, et vabatahtlikele ühinejatele maksab valitsus ühinemistoetust.

Nüüd, kui aastavahetus ja etteantud tähtaeg on kätte jõudnud, annavad uudised riigi eri nurkadest kinnitust, et pühadest hoolimata on enamikus omavalitsustes kõige kuumem aeg: edukaid ühinemisläbirääkimisi peab 80 protsenti linnadest ja valdadest. Ülejäänud on kas juba liitunud, rahvaarvult piisavalt suured või ei osale läbirääkimistel.

Ehkki kohe-kohe saabub vahefiniš ehk lõpeb vabatahtliku ühinemise tähtaeg, on oluline üle korrata: sellega ei ole reform veel sugugi läbi. Kõik ühinemised jõustuvad alles kohalike omavalitsuste valimistega 15. oktoobril 2017.

MILLINE NÄEKS välja Eesti haldusjaotus tol oktoobripäeval, kui võtta aluseks praegune seis? Sel juhul oleks Eestis pärast 2017. aasta valimisi senise 213 omavalitsuse asemel 75–80 linna ja valda, millest kolmandiku elanike arv ulatuks üle 11 000.

Need arvud näitavad, milline on haldusreformi tegelik ulatus. Seetõttu pole ime, et paljude edulugude kõrval on ette tulnud vaidlusi, läbirääkimiste katkemisi, uuesti alustamisi ning ultimaatumeid. Nii mastaapse reformi puhul ei saa ette heita eestlaslikku ettevaatlikkust ja alalhoidlikku kaalumist.

Valitsus on reformi elluviimiseks pakkunud omavalitsustele igakülgset tuge ning vahendamist, et probleemid ja vaidlusküsimused saaksid kõiki asjaosalisi rahuldavalt lahendatud. Etteantud tähtaegadest, lubatud toetustest ja probleemide silumisest on ametis olevale valitsusele märksa olulisemad reformi tegelik eesmärk ja sisu: Eesti inimeste elukeskkonna parandamine ning kohalike omavalitsuste võimekuse kasvatamine.

VALITSUSE EESMÄRK on välja töötada kestlik omavalitsusmudel, milles riigi ja omavalitsuste õiguste ja kohustuste osas on sõlmitud selged kokkulepped. Me tahame suurendada kohalike omavalitsuste otsustusõigust ja võimekust pakkuda kvaliteetseid teenuseid kõikjal Eestis. Inimestel on õigus saada avalikke teenuseid sarnasel tasemel, hoolimata elukohast. Seetõttu tuleb üle vaadata eelarvetulu jaotamise põhimõtted, et vahed eri linnade ja valdade võimalustes ei oleks liialt suured.

Valitsusliidu aluspõhimõtetes on kokku lepitud, et omavalitsuste tulubaasi suurendamiseks tasandatakse kriisi ajal vähendatud kohalikele omavalitsustele laekuva tulumaksuosa langust. Seetõttu eraldame omavalitsustele alates 2018. aastast igal aastal 30 miljonit lisaeurot. Lisaks on omavalitsuste tulubaasi täienduseks 2019. aasta riigi eelarvestrateegias ette nähtud veel 15 miljonit eurot ning 2020. aastal 25 miljonit eurot.

Omavalitsuste rolli suurendamiseks on rahandusministeerium teinud ettepaneku anda neile õigus ja võimalus ise korraldada oma piirkonna arendustegevust ja ettevõtluskeskkonda. Samuti on soov laiendada omavalitsuste õigusi korrakaitse ülesannete täitmisel.

SEE POLE KAUGELTKI kõik. Valitsusel on kavas koguda lisaettepanekuid, millised ülesanded võiks kohalikule tasandile üle anda ning mida omavalitsused ise kõige enam ootavad, et oma elu paremini korraldada ja inimeste heaolu parandada. Praegu on kõige enam põhjust kaaluda sotsiaalvaldkonna (asenduskodude ja -perede rahastamine, erihoolekandeteenuse korraldamine, puudega inimeste perioodilised toetused, sünnitoetuste väljamaksmine), tervishoiu valdkonna (esmatasandi tervishoid), hariduse valdkonna (riigigümnaasiumide ja kutsekoolide ning õpilaste karjäärinõustamise üleandmine), aga ka päästevaldkonna ülesannete võimalikku üleandmist riigilt omavalitsustele.

Mitu muudatust on ametis olev valitsus juba kokku leppinud. Näiteks 2018. aastast tõstame koolilõuna toetuse ühe euroni ning eraldame vastavad summad koos lisarahastusega kohalikele omavalitsustele. Samamoodi taastame kõigile 250-eurose matusetoetuse ning suuname selleks vajaliku raha kohalikule tasandile.

AJAKIRJANDUSES ON leidnud palju kajastamist valitsusliidu kokkulepe, mille kohaselt antakse maakondliku ühistranspordi korraldus koos dotatsiooni ja lisarahaga üle kohalikele ühistranspordikeskustele või omavalitsustele. See tähendab, et haldusreformi elluviimisega kaasnevad olulised muudatused ühistranspordi korraldamises.

Kui seni on regionaalset bussiühistransporti korraldatud maakonna halduspiire järgiva loogika kohaselt, siis peagi hakkab veokorraldus lähtuma rohkem sõidunõudlusest. Sel juhul oleks mõistlik ühistransporti korraldada maakonnaüleselt. Uus bussiteenuse korraldus peab vastama paremini sõitjate huvidele, võimaldades riiklikke dotatsioone efektiivsemalt kasutada.

Muidugi ei käivitu uus liinivõrk üleöö, ettevalmistust ja üleminekut uuendatud liiniteenindamise põhimõtetele kavandatakse järk-järgult. Valitsusliit on kokku leppinud, et me eraldame maakondliku ühistranspordi korraldamiseks alates 2018. aastast lisaks 21 miljonit eurot aastas.

OMAETTE KÜSIMUS, mis on viimased pool aastat arutuse all olnud Kärdlast Põlvani ja Jõhvist Pärnuni, on maavalitsuste saatus. Võin kinnitada, et meie ühine otsus on maavalitsustest loobuda ning me viime nonde ülesanded kohalike omavalitsuste endi ja nende ühisasutuste pädevusse. Maavalitsuste riikliku järelevalve funktsioonid antakse aga üle riigiametitele.

See ei tähenda mingil juhul otsustusõiguse Tallinna koondamist, sest kandev roll jääb just kohalikule tasandile. Ühtlasi oleme otsustanud osa riigiasutuste viimise maakondadesse.

Kõigist olulistest ja vajalikest muudatustest räägime edaspidi juba pikemalt ja põhjalikumalt. Rõhutan veel kord, et valitsusele on statistilistest numbritest Eesti haldusjaotuses märksa tähtsam haldusreformi sisu.

LÕPETUSEKS PANEN kõigile südamele, et kohalik elu algab inimese kodukohast, mitte Stenbocki majast või riigikogu hoonest. Soovin valitsuse nimel tunnustada kõiki omavalitsuste ühinemisel otseselt või kaudselt osalenud inimesi: omavalitsustegelasi, omavalitsusliite, planeerijaid, läbirääkijaid, aga laiemalt ka kõiki aktiivselt kaasa mõtlevaid kohalikke elanikke ja organisatsioone. Nii suuri ja põhimõttelisi otsuseid saab ja tuleb alati langetada eeskätt kohapeal.