Pärast Viljandi muusikakoolis antud kontserti tõttab Kadri-Ann Sumera jooksujalu läbi tiheda lumesaju bussijaama poole, et jõuda viimasele Tartu poole sõitvale liinibussile.
Mzungu, kuidas sinu käsi klaveril käib?
28. veebruar 2011, 12:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Enamasti jääb mul pärast esinemist aega tassike teed juua, aga täna jõuan napilt bussile. Mõtlesin isegi mõne loo ära jätta, aga soov kogu kava enne Tartu ülikooli aula kontserti läbi mängida oli tugevam,» räägib pianist.
Sügisel siinsetes saalides erinevate koosseisudega mitu korda esinemas käinud muusik seletab, et interpreedid vajavad esinemisvõimalust ja Viljandi on selleks hea koht.
«Kui Saksamaalt naasin, kaalusin võimalust Viljandisse elama tulla. Mulle meeldib see linn,» lausub ta. «Valisin toona siiski Tartu. Aga esinema tulen tõesti meelsasti, sest siin on sobivaid saale ja head publikut. Kahju on õppida üht kava pool aastat või aasta ja esitada seda siis vaid korra.»
Kadri-Ann Sumera ütleb, et Eestis on muusikuid palju, aga esinemispaiku vähe ja korraldajaid veel vähem. «Olen mõisakoolide kontserdisarja korraldades näinud, et paljudes päris väikesteski kohtades tuntakse muusika vastu huvi, aga ei osata küsida. On vaja kedagi, kes teeks.»
Vabadus valida muusika
Peaaegu iga tüdruk tahab mingis vanuses olla printsess või juuksur, aga kui laps sünnib muusikute perre, ega tal siis eriti valida olegi, kelleks saada.
«Mu ema oli muusikakeskkoolis klaveriõpetaja ja isa helilooja. Paljude klassikaaslastega oli lugu täpselt samasugune,» räägib Kadri-Ann ning pajatab selle kooli õpilaste kohta muigamisi jutustatava loo, kuidas nad saavad alles üheteistkümneaastaselt teada, et maailmas elab inimesi, kes pilli ei mängi.
Varsti pärast niisugust valgustumist sai klaveritüdrukul harjutamisest lühikeseks ajaks villand. Kolmeteistkümneaastaselt tabas teda uus innustus: võistlused. «Tšehhi konkursiks valmistumine oli suur töö ja vastutus. Kõik paremad koolikaaslased olid sellel osalenud,» räägib Kadri-Ann Tšehhis käigust. Toona jäi võit saamata. Auhinnaks sai tüdruk diplomi, ärganud auahnuse ja tugeva töötahte.
Kooli ajal on võistlustest osavõtt oluline motivaator, mis paneb noore muusiku parema esinemise nimel hoolega harjutama. Hiljem hoiak pisut muutub: konkursse ei pea pianist nüüd enam nii oluliseks, sest nendel osalemine nõuab suuri kulutusi ja võidust saadav tulu ei kata neid. Peale kõige muu võib sattuda mõnele kolmanda järgu võistlusele, mille võitjad on juba ette ära määratud.
«Kui õppisin Saksamaal, esinesin konkurssidel üsna sageli. Pidi palju õppima ja kõvasti pingutama. Lükkasin Saksamaalt äratulekut edasi, sest ei teadnud täpselt, kes minust naastes võiks saada: koolis ei räägitud, mida õpituga elus peale hakata ja miks üldse harjutada.
Tagasi tulnud, avastasin, et Eestis on võimalik leida oma nišš, ehkki inimesi on siin vähe ja muusikuid palju. Maailmakuulsust võib-olla ei tule, küll aga saab teha rahuldust pakkuvat tööd. Kodus on võimalik muuta ennast vajalikuks ja oluliseks, kultuurielus midagi tähendada. Lääne-Euroopas sulandud nimetu mutrikesena hästi töötavasse süsteemi.»
Elu Saksamaal
Kadri-Ann Sumera jutustab, et Kölnis veedetud kuus aastat olid üsna rasked. «See oli minu täiskasvanuks saamise aeg ja ega ma seal kodunenudki. Mõtlesin, et olen Saksamaal õppimas ja harjutamas ning elu algab siis, kui koju tagasi tulen. Mind vaevasid koduigatsus ja mured. Muret tegid igasugused asjad, ennekõike see, et äkki saab raha otsa. Ilmselt muretsesin ülearu ja oleksin võinud rohkem elu nautida.»
Muusik tunnistab, et tõtt-öelda polnud tal Kölnis sugugi paha. Tore oli õppida ja kaaslastega olla, meenuvad pikad sumedad ööd Reini kaldal. Paljud, kes olid nagu Kadri-Ann Sumeragi õppima tulnud idabloki maadest, pikendasid õpiaega, võttes vahepeal akadeemilist puhkust, et saaks kodumaa viletsusest kauem eemal olla.
«Õpinguaega pikendada oli lihtne ja niisugune tendents oli nakkav. Nõnda pikenesid õpingud minulgi,» meenutab pianist. «Kölni-perioodi lõpp tuli üsna äkitselt. Olin ühe toitlustusfirma köögis nõudepesija.
Ühel varahommikul töölt tulles kukkusin jalgrattalt ja murdsin rangluu. Seda kokku kasvatades oli aega elu üle veidi järele mõelda ja siis otsustasin ära ka lõpueksami aja. Ometi jäin veel Saksamaale Frankfurdis nüüdismuusikat mängiva Ensemble Moderni juurde aastasele meistrikursusele.»
Kadri-Ann Sumera nendib, et Kölni õpinguteta poleks Frankfurti olnud. «Seal sai lähedalt näha maailma tippe.
Stress oli tohutu. Uue muusika mängimine tähendas, et lühikese ajaga tuli ennast läbi närida väga keerulisest materjalist ja minna lavale palju väiksema ettevalmistusega, kui olin harjunud. Frankfurdi aasta õpetas kiiresti õppima, pisut bluffima ja stressi taluma.»
Pianist tunnistab, et talle meeldib mängida nii uut kui vana muusikat, nii üksi kui koos teistega.
«Ansamblikaaslane küsis mult Frankfurdis kord, millist muusikat mulle meeldib esitada. Vastasin, et kui mängin kõike, siis olen tasakaalus. Tema pidas seda võimatuks: turg ei lubavat seda. Eestis on see siiski võimalik, siin saab ette kanda mitmekesist repertuaari,» rõõmustab Kadri-Ann Sumera.
Elustiililt muusik
Muusik olla on elustiil: pakub võimalust kujundada elu oma äranägemist mööda. Samas nõuab see enesedistsipliini. Kadri-Ann Sumera räägib, et ei pea Elleri koolis kontsertmeistrina pidevalt kohal olema, sest suure osa ajast õpivad noored siiski ise lugusid. See-eest on eksamite ja konkursside ajal perioode, mil peab jooksma proovist proovi ja esinemiselt esinemisele.
«Teen Klassikaraadios saateid, esinen mitme koosseisuga, korraldan sõbrannaga kontserdisarja ning päeva sisse kuulub ka harjutamine. Harjutan tavaliselt õhtuti ja seetõttu tuleb ette üsna pikki perioode, mil teatris ja kinos jääb käimata,» kirjeldab pianist oma siiruviirulisi päevi, kuhu mahub paljude tegemiste kõrval pisut ka hommikust uneaega. «Oi, mulle meeldib hommikul magada!» tunnistab ta naerusui.
Praegu on muusikul käsil mitu tööd. «Tartu Uue Muusika Ansambliga on kontsert tulemas, märtsis Eesti muusika päevadel on kavas esiettekanne, suvel esinen Tartus Eesti heliloojate festivalil ning soolokavaga Tallinnas, plaane on juba sügiseks ja järgmisekski aastaks. Noodid on virnas ja muudkui ootavad oma järjekorda. Järgmise Viljandis esinemise aega veel otsustatud pole. «Mõne kuu saate minust ikka puhata,» naerab Kadri-Ann Sumera.
Eskimopööre kolmele instrumendile
Kadri-Ann leiab, et looduslembus on muusikainimestele omane. Paljudele neist meeldib maakodus kõpitseda või matkamas käia.
«Süstasõit võib tunduda olevat klaverimängijale lausa vastunäidustatud: ikkagi käsipidi külmas merevees solberdamine. Tegelikult ma selles midagi halba kogenud pole. Vastupidi: kaela- ja seljavalu, mis istuva töö tõttu teinekord ligi hiilivad, süstasõiduga hoopis kaovad. Ühtlasi ei mahu ajal, mil laineid murrad, ükski trillerdus pähe kummitama, sest meri haarab kõik meeled.»
Kadri-Ann Sumera hobi tekitab kolleegides ometi elevust. «Tellisin heliloojalt hiljuti pala ja ta lubas selle pealkirjaks panna «Eskimopööre akordionile, saksofonile ja klaverile»,» meenutab pianist lõbusat seika.
Loodus, matkaseltskond ja põnevad juhtumised annavad Kadri-Ann Sumera kirevale elule uusi värvitoone.
«Iga matk on omamoodi eriline. Esimest, nappide oskustega Väinameres vastutuult rassimist pean seniajani kõige raskemaks. Meeldejääv oli ka Norra Lofootide saarestiku eufooriline naerumatk polaarpäevas. Kreeka saarestiku retk, mis tuli tormi tõttu katkestada, näitas sealsete väikesaarte elanike pingevaba suhtumist muinsusesse ja oskust kasutada iidseid ehitisi argielus.»
Viimane pikem matk viis Kadri-Ann Sumera mullu koos kaaslastega Aafrikasse Malawi järvele. Seal saatis kahvanägusid kolm nädalat kisakoor: «Mzungu, how are you?»