Sööme sõnu. Armastus ja makaronid

Gnossi'd tomatikastmes Foto: Üllar Priks / Sakala

Tudengipõlves olid toitumisega ikka üsna lihtsad lood: süüa kas oli või ei olnud. Kui süüa ei olnud, tuli näljamõtteid peletada ja muud tegemist otsida. Üks variant oli pruudi või peigmehega lossikates paterdada ning õhust ja armastusest söönuks saada. Õige pisut kannatas agooniat venitada ka lähimas puhvetis tähelepanu püüda, lootuses, et keegi paar märjukest välja käristab.

Oli neidki, kes piinale alla vandusid ja ühika ühiskülmikus mõne paremal järjel kaasvõitleja moosipurgi sisu paari sentimeetri võrra madalamaks noolisid. Säärane aktiviteet oli aga omamoodi Vene rulett, sest iial ei võinud teada, kas magusa suutäie sisse pole hoopis osavasti lõks ära peidetud, ning ablas õppur pidi võib-olla paar päeva, häbinägu peas, hoopis tibusammudel tualetivahet sahisema.

Aga vaat siis need hetked, kui ikka oli süüa... Teate, siis oli samuti kõik väga lihtne, sest süüa oli kas kartulit või makarone. Kui nende sisse sai pudistada pisut hakkliha või lödistada törtsu ketšupit, oli ikka päris pidu majas. Mõlemad läksid kenasti kaubaks aga ka ilma peente lisanditeta. Ainus mure oligi, et kumba teha.