Ülikooli lõpetamise järel suunati psühhiaater Viktor Sergejev tööle Tallinna, aga viie aasta pärast tuli ta Jämejala psühhiaatriahaigla tollase peaarsti Hans Väre kutsel tööle tema asetäitjaks ravi alal.
Juttu, et kanep võiks olla müügil R-kioskis, ei taha kogenud psühhiaater isegi kommenteerida (6)
13. detsember 2016, 09:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Noor tohter saabus Jämejalale, saatjaks suur must pikakarvaline koer ja turjal seljakott, milles oli kogu tema maine vara.
Viktor Sergejev ütleb, et on ennast alati pidanud mulgiks, täpsemalt Tarvastu mulgiks, sest on selles kandis üles kasvanud ja lapsepõlvepaigad ei unune.
«Olen maapoiss: oskan hobust ette panna ja lehma lüpsta,» räägib ta.
Lapsepõlv Tarvastu külje all Toti talus oli ilus. «Esimesed kolm aastat käisin Mõnnaste algkoolis. Kokku oli meid 27 õpilast, kõik neli klassi ühes ruumis. Vahel juhtus, et teise klassi poiss ütles neljanda omale ette.»
Varane kooliaeg meenutab Viktor Sergejevile Oskar Lutsu «Kevadet». «Ka meil olid oma Tamasseri rauad, millest me pauku tegime. Oli saun. Oli internaat, kuhu jäädi nädalaks. Ning muidugi olid omad Tootsid ja Kiired. Ainult köstrit ei olnud.»
Kolme kilomeetri pikkuse kodutee ääres laius hobusekoppel ja kasvasid pihlakad. Oli palju lilli, marju, lõhnu.
«Aeg kulgeb seda kiiremini, mida vanemaks sa saad. Lapsena võid ühestainsast päevast kirjutada pika loo, nüüd ei saa seda aastastki,» tõdeb seitsmendat aastakümmet käiv mees.
Värv ja traktor
Arstina Viljandimaal töötatud ajast kõneldes ütleb Viktor Sergejev, et siin oli üsna omapäraseid katsumusi.
Põhiline oli muidugi ravitöö, selle korraldamine suures psühhiaatriahaiglas, kus oli 720 patsienti. Jämejala oli tuntud haigla, sest seal oli lisaks teistele ka kuulus üheksas osakond, kus raviti depressiooni ja kurnatust, niinimetatud närvivapustusi.
«Populaarne oli Jämejala vesiravila, mille tööd korraldas Leontin Savu. Patsiente tuli kõikjalt, ka Tallinnast. Peale kohalike ravisime üheksandas osakonnas teatrirahvast ning teisi rohkem ja vähem tuntud inimesi. Eks kultuuriinimeste psüühika ole natuke tundlikum ja pinged suured. Estonia andis iga sügise lõpus meie haigla rahvale tänutäheks uhke kontserdi,» räägib Sergejev ning lisab, et üheksas osakond oli tolle aja kohta väga eesrindlik: ühitatud olid medikamentoosne ja vesiravi, füsio- ja psühhoteraapia.
Tollal elati defitsiidi tingimustes, kõigest oli puudus. Jämejala haigla paistis Sergejevi sõnul silma sellega, et seal aina remonditi ja ehitati omal jõul ja nõul. Üks tema enda suursaavutus oli Tallinnast tervenisti kahe ja poole tonni värvi hankimine haigla uue diagnostikahoone viimistlemiseks – juba kümme kilo värvi oli tollal kõva sõna.
«Teiseks sain traktori tagasi. Jämejala haigla juures oli põllumajanduslik abimajand, kus töötasid meie patsiendid. Olin just tööle asunud, kui sealt varastati ära teine traktor järjest. Peaarst Hans Väre palus, et katsuksin selle üles leida. Eelmist ei olnud miilits isegi otsima hakanud. Paari päeva pärast leidsin varastatud traktori Pärnumaalt Vändrast ja tõin tagasi.»
Siis aga tuli ministeeriumist kõne tungiva palvega avada ja saada lühikese ajaga tööle veel olematu Taagepera psühhiaatriahaigla. Viktor Sergejev meenutab, et Jämejalal oli abikaasa pisikese lapsega, aga keelduda ei saanud, sest rõhuti erialasele missioonile.
«Personal oli paanikas: seni kopsuhaigeid ravinud meedikud kartsid psühhiaatrilisi haigeid ega osanud neid ravida. Patsiendid tulla ei tahtnud. Esimesed neli olid mu enda Viljandi-tuttavad, kellele lubasin omaette palateid ja ilusaid suusailmu.»
Korralik pidu aitas
Lähenes naistepäev. Laudas oli sigu ja apteegis piiritust. Vastne peaarst mõtles, et korralik pidu tuleb kasuks: see aitab edasi minna.
«Pidu läkski korda, järgmisel esmaspäeval hakkas töö kenasti pihta, kahe kuu pärast oli meie ukse taga juba päris korralik järjekord.»
Sellele olid kaasa aidanud ka peaarsti kõnereisid rahvamajadesse, kus ta selgitas publikule närvide kosutamise häid külgi ja viinaravi vajalikkust.
Nüüd on Viktor Sergejev juba pikka aega jaganud end Soome ja Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku vahel. Tema praeguses töökohas Põhja-Eesti regionaalhaiglas on esimene ja teine osakond, kus tegeldakse selliste patsientidega nagu omal ajal Jämejala üheksandas. Mõlemad on täis ja isegi järjekorrad ukse taga. Kuude kaupa aga inimesi enam haiglas ei hoita.
«Üks on muidugi rahaline pool. Teine see, et kui inimene on kaua argielust eemal, on kohaneda hoopis raskem. Sama tendents on kogu maailmas. XXI sajandi haigused on depressioon ja ärevus, kuhugi pole kadunud psühhootilised kriisid. Ei kujuta ette, et patsient on mitu kuud haiglas. Suund on kodusele ravile, mis on täiesti mõistlik,» räägib arst.
Teine tähtis suund on psühhoteraapia ehk inimeste ravimine psühholoogiliste meetoditega, kolmas psühhiaatriliste haigete rehabiliteerimine ehk ellu tagasitoomine. «Nõukogude ajal olid inimesed psühhiaatrilistes hooldekodudes ühiskonnast isoleeritud. Sinna suunamine oli lõpp-peatus, praegu ei ole.»
Ei tunne oma naabreid
Soomes töötamist alustas Viktor Sergejev juba 1992. aastal, olles üks, kes lõid seal Eesti arstidele hea maine. Ta nendib, et patsientide probleemid on kahes riigis sarnased. «Haige on ikka haige. Aga teatud kultuurilised eripärad siiski on. Soomes on olnud haigetel, eelkõige psühhootilistel patsientidel, üsna palju religioosse sisuga luulu. Nüüd on seda küll vähem, sest inimesed on kirikust võõrdunud. Varem oli kirikupühade ajal kõik kinni, riik tardus.»
Muret teevad laste käitumishäired ja narkomaania. «Suur probleem on inimeste võõrandumine. Me ei tunne oma naabreid. Ei tea, kes millega tegeleb, isegi tere ei öelda. Viljandlane Katrin Kissa on filmi «Sügisball» produtsent. Seal kujutatakse võõrandumist päris mõjusalt.»
Sergejev räägib, et sõltuvuses ei olda ainult narkootikumidest, vaid ka näiteks poodlemisest, arvutitest ja muust sellisest. Emal ja isal ei ole aega last sülle võtta ning pärida, kuidas päev läks. Valitseb suur saavutusvajadus. Karm konkurents algab maast madalast, kui laps kandideerib tuntud kooli katsetele. Pidev emotsionaalne pinge, kohustused, suured võimalused, vähe aega. Lõpuks saabuvad kurnatus ja depressioon ning minnakse psühhiaatri juurde, et too terveks teeks. Oodatakse imelist antidepressanti – kõik tahavad ju olla kogu aeg rõõmsad ja head välja näha. Kas aga kurnavat elustiili ja kadunud suhtlust lähedastega saab leevendada ravimitega?
«Suur mure on mõnuainete kuritarvitamine. Eestis on võrreldes Soomega halb see, et me sõltuvusprobleemi riiklikul tasemel eitame, ei tegele sellega piisavalt. Laseme asjadel sageli minna omavoolu. Mõtlen eeskätt alkoholi- ja narkosõltuvust. Aidsi ei võtnud me samuti pikki aastaid tõsiselt, pidades seda ainult Ida-Virumaa mureks. Nüüd oleme aidsi nakatunute suhtarvult Euroopas juhtival kohal,» kõneleb Viktor Sergejev ning lisab, et Soomes on võimalus sõltuvushaiguste korral ravi saada mitu korda parem.
Kanepi eestkõnelejad rõhutavad selle aine ohutust. Kogenud psühhiaater ei taha seda juttu aga kuuldagi, sest on näinud koledaid kanepist põhjustatud psühhoose.
«Noor naine oli segi, jooksis ringi, tungis inimestele kallale. Isolaatoris karjus, et tema kehas on ketassaag, mis lõhub luid, ja katsus seda kätte saada,» meenutab ta ühte juhtumit. «Kanep, mis tundub nii looduslik ja ohutu, võib põhjustada raskeid paanikahäireid, depressiooni ja skisofreeniat, muuta inimese isiksust, tekitada enesetapumõtteid. Need ei ole raamatust veeritud laused, vaid minu isiklikud kogemused. Sellepärast ei taha ma juttu, et kanep võiks olla müügil R-kioskis, isegi mitte kommenteerida.»
Arst on ka ise ohtlikke olukordi üle elanud. Seegi näide pärineb Soomest.
«Vastuvõtule tuli algava amfetamiinipsühhoosiga patsient. Tunnetasin ohu kuidagi intuitiivselt ära ning palusin kaks medvenda igaks juhuks kabinetti ja kaks veel ukse taha. Ühel hetkel hüppas patsient püsti ja tormas mulle kallale. Õnneks jõudsin portfelli ette panna. Siis tõstis ta suure nurgalaua kahe meetri kõrgusele ja virutas vastu põrandat kildudeks. Arvuti lendas tükkideks ja muu laual olnud kraam koos sellega.»
Kui kanepisõltlane ei ole jõudnud kangemate narkootikumideni, nagu sageli juhtub, ja kui teda tabab mõistmine, et tarbimine viib ta elu lõplikult ummikusse, on enamasti võimalik lõpetada. Kõvade narkootiliste ainete kasutajal on tagasitee muidugi raskem. Sergejevi sõnul on seegi suur asi, kui tarbimises paus tehakse. Võimalus olla pool aastat rehabilitatsioonikliinikus nagu Soomes on Eestis vähestel. Metadooni asendusravi piiratud mahus siiski tehakse.
Arst toob taas ühe näite oma Soome praktikast.
«Tegemist oli amfetamiini- ja heroiinisõltuvusega kõrgharidusega inseneriga. Alati, kui ta sattus psühhoosi, muutus ta ääretult agressiivseks, kihutas oma Harleyga rohkem kui 200-kilomeetrise tunnikiirusega ringi. Siis hakkas ta käima igal hommikul asendusravi saamas ja käitumine muutus stabiilseks. Ta on muudest narkootilistest ainetest eemal olnud üle kümne aasta. Soomes kontrollitakse, ega asendusravi saaja kasuta muid aineid. Kui proov on positiivne, on luuk kinni.»
Koolikiusamise jubedus
Väga oluline ja valus teema on koolikiusamine.
«See on tõeline jubedus, mis traumeerib, omamoodi invaliidistab inimese. Sageli on trauma nii sügav, et sellest ei õnnestugi vabaneda. Tean mitut traagilist juhtumit, kuidas koolikiusamine on viinud lapse suitsiidini. Igatahes muserdab see hinge kogu eluks. Seda ei tohi olla! See on nii kole, julm ja raskete tagajärgedega ohvrite suhtes,» räägib kogenud psühhiaater emotsioone tagasi hoidmata.
Küsimusele, mida teha, tal paraku vastust ei ole.
«See ei ole psühhiaatriline, vaid sotsiaalpedagoogiline probleem,» lausub ta, täpsustades, et kõige tähtsam roll on lapsevanematel, kelle kohustus on tunda huvi oma lapse käekäigu vastu, teda aidata ja toetada. Oma osa on ka sotsiaaltöötajal ja õpetajal.
Arst tegeleb tagajärgede likvideerimisega: psühhoteraapiaga, raviga. Tähtis on oht õigel ajal avastada ja likvideerida, veelgi parem, ennetada seda juba eos.
Ühes intervjuus on Viktor Sergejev rõhutanud, et mineviku muresid ei tohi endaga kaasas kanda. Kas see aga ikka on päris enda teha? Mõni inimene unustab kergesti, mõni ei suuda seda kuidagi.
«Retsepti, mis töötaks kõigi puhul, pole olemas. Minulgi on muresid, millele mõelda, mis mind lahti ei lase,» möönab arst. «Siiski on muretsemine nagu kiiktoolis kiikumine: annab tegevust, aga ei vii kuhugi.»
Muidugi on teatud asju ja sündmusi, millega me ei suuda leppida, mida ei suuda unustada. Sergejev toob näiteks leina. «Mida sa siin lohutad või ütled? Ainuke leevendus on, kui katsutakse eluga edasi minna, kas või mööbel ümber tõsta. Tegelda asjadega, mis täidavad aja ja viivad mõtted veidigi eemale. Leina ei tohi rahustitega kinni mätsida, see tuleb läbi teha. Eestis on suur probleem Xanax. Näen, kui paljud sellest sõltuvad. Ma ei ole viimase kümne aasta jooksul seda peaaegu üldse välja kirjutanud.»
Hingearsti sõnul on väga tähtis, et inimene, kel on suur mure, ei jääks üksi. Toetaja ei pea olema psühhiaater, see võib olla ka sõber, sugulane või hea tuttav. Vahel ei pea üldse rääkima, piisab, kui lihtsalt istuda koos. Sageli aga sellist sõpra pole.
Igaühel erinev
Ärevuse ja depressiooni ravi on Viktor Sergejevi sõnul väga individuaalne.
«Mis värvi on depressioon?» küsib ta tuntud laulu sõnu parafraseerides ja vastab, et vikerkaarevärvi. Seda on palju ja iga juhtum on erinev. Nüansid määravad abi tõhususe.
«Ostame suure koguse mingit efektiivset antidepressanti ja lahustame selle Ülemiste järves, kust võetakse Tallinna joogivesi. Joome iga päev ühe kruusitäie seda vett. Kas depressioone oleks vähem? Vaevalt.»
Kõike ei saa ravida rohtudega. Äärmiselt olulised on mõistmine, kuulamine, toetamine ja lohutamine ehk teiste sõnadega inimlik suhtlus, ilma milleta rohi sageli ei toimi.
Depressioonil on tihe seos kehaliste haigustega, seda täheldati juba aastatuhandete eest. Melanhoolia all kannataval inimesel on tunduvalt suurem risk infarkt saada, veel ohtlikum on raske melanhoolia infarkti läbipõdenutele.
«Kui kehaliselt haige inimene on depressioonis, peetakse seda normaalseks: ta on ju nii haige. Aga raske depressioon takistab põhihaiguse paranemist. Vaja on ravida ka vaimu,» rõhutab Sergejev.
Jõulupühad on tulemas. See on päris paljudele depressiivne aeg. Kuidas peletada kurbust ja selle asemel pühadest hoopis vaikset rõõmu tunda?
«Põhiline on pidada meeles oma lähedasi ja tuttavaid,» ütleb psühhiaater. «Kõige parem on külla minna, aga kui see pole võimalik, tuleks saata kaart või võtta telefonikõne. Katsume meeles pidada ka oma endisi ja praegusi töökaaslasi, kes on üksikud, nendega kontakti hoida. Ärme jätame kedagi päris üksi.»
ARST
Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaatriapolikliiniku vanemarst Viktor Sergejev on sündinud 25. septembril 1949 Viljandis.
- Lõpetanud 1974. aastal Tartu ülikooli arstiteaduskonna.
- Töötanud mitmes Eesti ja Soome psühhiaatriakliinikus, ka juhtivatel ametikohtadel.
- Sel sügisel anti talle Gran Mani tiitel, millega Põhja-Eesti regionaalhaigla tunnustab ühte arsti silmapaistva tegevuse ja suurte teenete eest oma eriala arendamisel. Ta on esimene psühhiaater, kes nii kõrge auhinna pälvis.
- Viktor Sergejevi abikaasa Mare Sergejev on kliiniline lastepsühholoog. Tema neljast lapsest kaks on arstid. Tal on 12 lapselast.
Allikas: Põhja-Eesti regionaalhaigla