Eilses «Sakalas» pahandas ajakirjanik Gert Kiiler selle üle, et ühel äsja Viljandi südalinnas uksed avanud kauplusel lubati tänava äärde üles seada miljöösse sobimatu reklaamtahvel. Varemgi on mitme äri kujunduselemendid sundinud inimesi küsima, miks on vanalinnas lubatud nii ebaühtlast kujundust.
Näiteks võiks linnajuhtidelt eesotsas linnadisaineriga pärida, kuidas on 725-aastase hansalinna ajaloolise välimusega kooskõlas Tartu tänava äärse kasiino Grand Prix kitšilik fassaad, mis oma sammaste ja valgustusega meenutab pigem Las Vegast kui vana ja väljapeetud Euroopat.
Aastate vältel on toimetusse kostnud mitme ettevõtja kurtmist, et neil polevat lubatud oma kauplustes kasutada tunduvalt tagasihoidlikumaid kujunduselemente. Millest tuleneb selline vastuolu? Kas tõesti on ühed võrdsemad kui teised?
Loomulikult ei pea XXI sajandi arenemishimulist linna iseloomustama üksnes hallid toonid ja pimedus. Ent rikka ajalooga piirkondades tuleks tänapäevaseid vahendeid kasutada maitsekalt. Linna ilme sõltub inimeste haritusest, reeglite konkreetsusest ning kontrolli järjepidevusest.
Samuti ei saa jätta küsimata, kas tõesti puudub linnavalitsusel võime pisutki korrale kutsuda neid eraomanikke, kelle kinnistuid ilmestavad ikka veel lääpas plangud, kallakil kuurid, auklikud sissesõiduteed, autode tõkestamiseks paigaldatud koledad betoonblokid ja katuseräästast kõlkuvad lahtised lauajupid. Need mõjuvad häbistavalt kõigile viljandlastele.
Purskkaevudega promenaadi rajamine Arkaadia aeda on kahtlemata hea, kuid kurb on näha, et seda ümbritsevates kvartalites laiutab endiselt ohtralt lohakust. Lihtne on öelda, et inimesed on vaesed ega jaksa kallist renoveerimistööd ette võtta, ent elementaarne kord ei tohiks kellelegi üle jõu käia.