Repliik. Sinine võrr – häbi ja abi

Foto: Marko Saarm / Sakala

Neljaliikmeline perekond ja kolm autot. «Peaks ju piisama,» mõtlete. Jah, mina arvasin sama, kuni mõistsin, et auto on mulle juba ammu vajalik tarbeese. Pange tähele, mul on juhiluba olnud vaid veidi üle kolme aasta, aga kasutan väljendit «juba ammu».

Elame perega linnast väljas ja mina olen ainus, kel veel isiklikku autot ei ole. Õnneks on mul head vanemad, kes enda omi alati lahkelt laenavad. Ent üksnes siis, kui nad neid ise ei kasuta. Ja siin jooksebki meie pere liikumise süsteem kokku. Eriti suur segadus on suviti, mil vanemad on tööl ja mina «kodus lõksus».

Nii olengi end paar korda leidnud istumas hoopis tumesinise võrri seljas, peas veneaegse välimusega munakiiver, blondid kiharad selle alt välja lehvimas. Teadmata põhjusel tunnen aga tolle masinaga avalikult liigeldes piinlikkust. Ja nagu kiuste on sel masinal signaalinupp nii ebamugavale kohale sokutatud, et valgusfoori all läheb käsi väga kergesti sellele pihta ja tähelepanu on tagatud.