2015. AASTAL alustas Viljandi politsei 120 teadmata kadunud isiku tagaotsimist. Tänavu on otsitud juba 96 kadunud inimest.
Kuidas politsei kadunud inimesi otsib
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üldjuhul alustab politsei otsinguid info kogumisest. Seepärast on eriti esmaetapil määrava tähtsusega koostöö politsei ja kadunud isiku lähisugulaste vahel. Kiirema lahenduse leidmiseks tuleb politseile avameelselt ja valehäbita rääkida, kas kodus oli tüli, pahandus või rahamure, mis inimese lahkumise võis tingida, või näiteks ka, millised on värsked muudatused üldises elukorralduses ning kes teadaolevalt kuuluvad kadunud inimese suhtlusringi.
Enamik politsei otsingutegevusest jääb kõrvalistele inimestele harilikult nähtamatuks. Lisaks avalikele operatsioonidele kogub politsei teavet kõikvõimalikelt allikatelt. Spetsiifilisemat taktikat kasutades otsitakse asjasse puutuvaid ja kasulikku infot omavaid isikuid ning juhtumit lahendada aitavaid asjaolusid.
INIMESTE ASUKOHA selgitamise puhul on põhirõhk info kogumisel ja töötlemisel. Isegi kui esimesed otsingupäevad või ka nädalad ja kuud ei ole andnud inimese asukohast selgust, võib politsei edaspidise töö käigus tuvastada olulisi üksikasju. Näiteks on nii mõnegi pikaajalise teadmata kadunu puhul ilmnenud, et ta on lahkunud välismaale, mõni on vahetanud isiklikel põhjustel nimegi ning mõni hoiab teadlikult eemale suhtlusest lähedastega. Sellisel juhul ongi inimese asukoha tuvastamine mitu korda keerukam ja ajamahukam, kuid võimalik.
Teine suurem osa pikaajalistest kadunutest on tõenäoliselt elust lahkunud ning asjaolude selgitamist piirab tõik, et surnukeha või säilmeid pole õnnestunud leida. Näiteks kui inimest tabab looduses viibides surmav terviserike või satub ta hätta ja sureb, siis soojemal ajal kulgeb lagunemisprotsess väga kiiresti. Seejuures kahandavad võimalust luid või riideosi leida metsloomad, kes need laiali kannavad ja hävitavad. Selliselgi juhul on inimese saatust selgitada keerukas. Seda silmas pidades on esimesed otsingupäevad ja -nädalad kriitilise tähtsusega, et võimalikult palju üksikasju kohe selgeks teha.
Kadunud inimese asukoha määramisel on tänapäeval otsijatele abiks ka positsioneerimine, kuid see toimib juhul, kui kadunud isikul on mobiiltelefon kaasas ja sisse lülitatud.
Kasutame veel sellist praktikat, et saadame kaduma läinud isiku kohta sõnumi naabrivalve kontaktisikutele ja taksojuhtidele. Enamikul juhtudel saadetakse info ka Schengeni infosüsteemi, mille kaudu kaasatakse passiivsesse otsingusse kogu Schengeni ala. Juhul kui ilmnevad andmed võimaliku piiriületuse kohta, on võimalik paluda partneritelt kohe ka aktiivset abi.
Vajaduse korral kaasatakse otsingutesse meediakanalite ja sotsiaalmeedia kaudu ka laiem avalikkus. Kõik inimestelt laekuvad vihjed on teretulnud. Kahtlemisega ei tasu aega kaotada ja oma tähelepanekutest tuleks politseile kohe teada anda. Sajaprotsendiliselt toimivat meetodit ei ole ning tulemuseni jõudmiseks tuleb kõik infokillud ühekaupa kokku panna.
KUI INIMENE jääb teadmata kadunuks pikemaks ajaks, on suur tõenäosus, et ta ise ei soovi, et teda leitaks, või siis on ta langenud kuriteo või õnnetuse ohvriks. Vahel on nii, et teadmata kadunuks jäänu ei soovi teatud põhjustel oma lähedastega suhelda ja otsustab jääda neile tabamatuks. Sellegipoolest on politsei ülesanne selgitada välja põhjus, miks ta kadunuks jäi, ning võimaluse korral lähedastele vahendada, et temaga on kõik hästi ja tema pärast ei pea muretsema.
Tehnika kaasamine otsingutesse sõltub asjaoludest ja olemasolevast infost. Kui on teada konkreetne piirkond, kus inimene võib viibida, siis üldjuhul alustatakse selle kontrollimist jalgsi. Veekogu, soise ala või paksu metsa puhul võetakse kasutusele vastav tehnika.
Suureks toeks otsingutel on vabatahtlikud ning kadunuks jäänu sõbrad ja tuttavad. Väikeses kohas on selline abivalmidus ja aktiivsus eriti märgatav. Kui keegi külast läheb kaduma, tuleb appi otsima kogu külarahvas.
Enamik kadunuks jäänud inimesi leitaksegi üles paari tunniga või päevaga. Harvemad on juhtumid, et inimene jääb kadunuks kuudeks või suisa aastateks.
Sügisel kaovad enam marjulised ja seenelised, muul ajal on peamiseks kadumise põhjuseks inimestevahelised kehvad suhted. Alaealised on sagedasti kadunud põhjusel, et nad on kodust või erikoolist põgenenud ega soovi, et neid leitaks.
Traagiliselt lõppenud kadumistest suurem osa on olnud õnnetused ja kahjuks ka vabasurmad. Harvem on ette tulnud tahtlikult enda asukoha varjamist või välismaale lahkumist. Mis puudutab hättasattumisi ja õnnetusjuhtumeid, siis nende puhul on üks peamisi soodustegureid paraku olnud alkohol. Alkoholi kuritarvitanu puhul on terviserisk suurem. Ta võib ka näiteks kukkuda ja viga saada või muul moel hätta sattuda. Ebaadekvaatne seisund vähendab tublisti võimalust selliseid ohte ennetada, samuti ohtu sattununa abi kutsuda või iseennast päästa.
Harvem tuleb ette rohkem aega nõudvaid otsinguid maastikul ning need on sagedamini seotud õnnetus- või suitsiidijuhtumitega. Selliste juhtumite hulk jääb Lõuna-Eestis umbes kümmekonna protsendi juurde. Pikema otsinguaja tingib tavaliselt asjaolu, et otsinguala on suur, hõlmates seejuures pakse metsi ja veekogusid.
POLITSEILE ON inimeste otsimise juhtumid kahte laadi. Üks variant on, et saame teate ootamatult kadunuks jäänud inimesest, kelle puhul on selge kahtlus, et ta on sattunud ohtu. Näiteks kui lähedane läks kodust ära teadmata suunas või pidi saabuma kindlaks kellaajaks, kuid pole kohale jõudnud. Või on teada, et ta läks merele või metsa ning võib olla eksinud. Sellistel juhtudel alustame kohe otsinguoperatsiooni, kasutades kõiki politsei käsutuses olevaid vahendeid alates positsioneerimisest kuni helikopterite ja vabatahtlike kaasamiseni.
Teise variandi puhul annab näiteks tööandja teada, et inimene pole tööle tulnud ja mittetulemisest teatanud, või teatab korteriühistu, et elanikku pole ammu näha olnud. Sellisel juhul püüame võimaluse korral lähedaste või tuttavate kaudu välja selgitada, kas inimesega on kõik korras, või teha selgeks kadumise asjaolud. Näiteks kas inimene võib olla lahkunud välismaale, kolinud ära või sattunud haiglasse. Enamasti antakse kadunud inimesest teada häirekeskuse numbril 112.
Õnneks laheneb valdav osa juhtumitest kiiresti ja helistaja annab ise teada, et lähedasega on kontakti saadud. On äärmiselt oluline, et otsitava naasmisest häirekeskusele kohe teada antaks, sest vastasel korral jäävad politseiressursid juba leitud inimese otsimisega hõivatuks.
Politsei selgitab teadmata kadunu asukohta sisuliselt seniajani, kuni ta on leitud või surnuks tunnistatud põhjusel, et puuduvad andmed tema elusolemise kohta. Kohus võib teadmata kadunud isiku surnuks tunnistada juhul, kui viie aasta jooksul ei ole andmeid, et ta on elus. Kui aga inimene jäi teadmata kadunuks vahetult sellises olukorras, mis oli ohtlik elule või annab muul põhjusel alust eeldada tema hukkumist õnnetusjuhtumi tagajärjel, võib isiku surnuks tunnistada kadunuks jäämisest kuue kuu möödudes.