Arvustus: Mehis Heinsaare inimmaastikud

Elamise aega võrdsetes kogustes Tartu ja Mulgimaa vahel jagav Mehis Heinsaar on avaldanud viis teost: kaks jutukogu, kaks romaani ja ühe luuleraamatu. Foto: Sille Annuk / Postimees

Mehis Heinsaar on pooleldi tartlane, pooleldi mulk. Ühel paari aasta tagusel sügispäeval luuletas tema mulgi pool: «Sügis sõidab / punase rattaga / Karistest Halliste poole, / viltkaabu peas / ja paigatud kummikud jalas...»

Loodus ärkas ellu ja tuli inimeste sekka. Linna ta ei taha. Linn on loodusele esialgu sama «ebatavaline ja ähvardav» kui loodus linnale. Nõnda kestab seni, kuni kirjanik Heinsaare linna pool, pannud muu seas taskusse kaks järjekordset kirjandusauhinda (Juhan Liivi luulepreemia ja Friedebert Tuglase novelliauhind), nad oma vastses raamatus lepitab.

Ajakirja «Looming» mulluses detsembrinumbris kirjutab Mehis Heinsaar: «Mind huvitab muutumise ime kui mehhanism, kui mootor, kui tunnetusväljalt õhkutõusev laev». Sel laeval lendab autor läbi omaenese hingesügavike ja muudab «ähvardava looduse» kummastavaiks inimmaastikeks.

Vaadeldava kogumiku 28 juttu pakuvad igale lugejale midagi laadilt meelepärast. Siin leidub lihtsat absurdihuumorit ja unenägusid, alateadvuse irratsionaalset jõudu ning sihipärast psühhoanalüüsi, mis novellides «Eesti loodus» ja «Patukahetsus Pööraveres» on viimistletud täiuseni. Iselaadi alajaotuse võib koostada tuntud inimeste, sealhulgas akadeemik Lippmaa ja Onu Bella imelistest juhtumistest.

Heinsaare jutud on küll lühikesed, kuid ärge püüdke raamatut ühe hingetõmbega läbi lugeda: üksikuina pääsevad kujutatud maastikud ja hämarolekud paremini mõjule. Kaanepilt unustage sootuks: see on sattunud valele teosele või mõeldud lihtsameelse ostja peibutamiseks.

Oma muutumisihast hoolimata küsib Mehis Heinsaar «Loomingu» artikli algul areldi: «Kas saab üldse muuta seda põhimist — hingejõe helinat?»

Et niisugune küsimus tekiks, peab hingejõgi küsijas juba helisema. Raamatus, kus «mõte kõnnib pantrina lehtedel ja kaob laanesügavusse», on seda kuulda.

Helin kandub meieni nii Mehis Heinsaare juttudest kui Priit Pärna võrratutest illustratsioonidest. Paraku ei anna pildid end sõnadesse ümber panna ja novellide ümberjutustamisest ei tõuseks tulu.

Pigem tajugem hingejõe helinat iseendas ning teadkem koos kirjanik Heinsaare ja tema inspireerijatega: «See, mida täna veel ei ole tundma õpitud, saab selgeks homme.»