Mõnel korral aastas tabab eestlasi rahvusluspuhang. Kõige selgemalt on seda tunda iseseisvuspäeva ja võidupüha aegu. Tartu rahu aastapäev, küüditatute mälestuspühad ja emakeelepäev mööduvad tagasihoidlikumalt.
Tee rahvuseni on olnud pikk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On raske hinnata, mil määral kätkeb nende sündmuste ametlik tähistamine lihtsalt kommet — sest nii ju peab — ning kui palju on selle taga tõelist rahvuslikku uhkust ja ühtekuuluvustunnet.
Viimati mainitu avaldub kõige ehedamalt inimeste spontaansetes reaktsioonides ja paraku mitte üksnes sportlaste olümpiavõitude puhul või laulupeol, vaid ka pinge- või ohuolukorras. Lähiminevikus on rahvusliku ärkamise ajendiks saanud nii pronksiöö kui meie enda minevikku ning ebakindlat olevikku meelde tuletav Venemaa ja Gruusia sõda.
Argielus tiksudes tundub kummatigi, et me ei tea ka ise, kui palju on meis eestlast. Ehk on parteid jäänud oma valimisprogrammides just seetõttu patriotismi poolest üldsõnaliseks. Räägitakse küll murelikult eestlaste väljarändest ja pakutakse loosungeid stiilis «Eesti pere ja eesti leib!», kuid võtmesõnana jäetakse rahvuslus pigem poliitiliste veidrike pärusmaaks.
MUIDUGI võib etnilist leigust pidada üksnes väliseks ja panna selle meie vaoshoituse arvele.
Teisalt võib selle taga peituda asjaolu, et pinnas, millele proovime ehitada oma põlvnemisuhkust, on meist sajandeid varem kujunema hakanud rahvusriikide kandepinnaga võrreldes alles õhuke ning täis kadakasakslust ja ubavenelikkust?
Vaadates Norrat, mis passib meile paralleeliks, tuleb tõdeda, et patriotismis on nemad meist ees, ehkki taust on mõneti ühesugune: sajandeid vahelduva võõrvõimu all elamist, meist vaid 13 aastat varem saavutatud iseseisvus ja kaamoslik kodumaa.
Kas asjaolu, et paljudel norralastel on kapis käsitööna valminud kallis täiskomplekt rahvarõivaid, mida nad pidulikel puhkudel rõõmuga kannavad, tuleneb sellest, et naftast ja hüdroenergiast jõukas ühiskonnas võib endale lubada luksust olla patrioot?
See oleks kurb. Meenub mõttekäik, millega on põhjendatud riigiteenistujate palka: töötasu peab olema nii suur, et ametniku ülesostmise võimalus oleks väike. Ehkki kiusatus altkäemaks vastu võtta võib olla kehva sissetuleku korral suurem, on küsimus siiski pigem kõlbluses kui rahas. See kehtib ka rahvusluse puhul. Hoiak, nagu tuleks enne patrioodiks hakkamist saada jõukaks, eeldab, et isamaa-armastusel on hind — et see on müüdav.
EELMAINITUD mõtteviisi aimub mõistete tõlgenduses ettetulevates kummalistes käärides: meil on küll kombeks samastada riiki ja rahvust — võtkem kas või mõiste «rahvusriik» —, kuid paraku mitte riiki ja ennast.
Sageli võib kuulda retoorikat, kuidas riik lihtinimest pügab, kuid küsimused, kes too riik õieti on ning missugused on toimuvas kodaniku enda roll ja vastutus, jäävad kõrvaliseks. Kodanikuühiskonna teema on erakonnad juba endale napsanud ning see mõjub pelutavalt.
«Mida on Eesti minu heaks teinud, et peaksin siia jääma?» Kas tuleb tuttav ette? Pisut liialdatult saab eelkõneldu põhjal joonistada skeemi, millel riik/rahvus on ühel ja kodanik/inimene teisel pool joont.
TEEMAGA edasi minnes jõuame loogiliselt järgmise küsimuseni: kas rahvuslus ja isamaa-armastus on üks ja seesama? Kui suuresti tuleb rahvustunne sünnikohast ja kui palju määravad seda geenid, vere- ja keelemälu?
Jätame sedapuhku kõrvale väliseestluse või riigile lojaalsete muulaste teema. Eelistan liikuda pigem Lennart Meri lennukate oletuste tuules. Kas ei tulene meie ebamäärane rahvuslus vastuolulisest identiteedist?
Kui seostame rahvustunnet ennekõike kodumaaga, on ju ootuspärane, et viimase madalseis pärsib ka esimest. Nähes rahvuslikku eneseteadvust endi olemuses, mõtteviisis ja usus, oleme ajast ja ruumist sõltumatumad. Kindlasti ei tähenda see, nagu peaksime sünnimaad alahindama, aga me ei tohi kaotada vajadust vaadata sügavalt endasse, et leida üles oma vabadus ja uhkus.
HEITES pilgu ajaloole, näeme, et põlvnemisuhkus rajaneb suuresti müütidel või pärimusel. Ameerika Ühendriikide väärikaimad perekonnad toonitavad, et nende esivanemad saabusid Uude Maailma Mayfloweriga. Kohati jääb nende lõunaosariiklaste päritolulugudest mulje, et see laev pidi olema üüratu ja sel polnud ainustki lihtmadrust või jungat.
Euroopas leidub neid, kes tõsimeeli usuvad end olevat vereliini pidi seotud Karl Suurega. Norralastel on ette näidadata Püha Olaf ja prantslastel Jeanne d’Arc. Meie esivanemate Sigtuna vallutusretk kahvatub Hastingsi lahingu kõrval.
Vahemärkusena olgu öeldud, et parem pole lugu ka folklooriga. Kunsteeposlik Kalevipoeg on eestlastele vaid pisut vähem võõras kui võlur Merlin või rüütel Cid. Kratid, haldjad ja vaimud, kes pärimuses on kindlasti tõelised, väelised ja elavad, arvatakse kahjuks põhiliigast välja, aga kõrgemate jumaluste puhul jääb alati kummitama kahtlus, kas mõni kolmekümnendatel aastatel taarausku viljelnud kultuuritegelane pole neid omatahtsi ristanud ja aretanud.
Tuleb tõdeda, et meil pole müüti, mis oleks piisavalt kaasakiskuv ja elujõuline. Et me seda vajame ja otsime, näitavad asjaolu, kui populaarsed olid nõukogude ajal Lennart Meri «Hõbevalge» ja «Hõbevalgem», ning hoog, millega eestlased tormasid taasiseseisvumisjärgsel pubide ajastul otsima ühisjooni keldi kultuuriga.
Tähistasime Patricku päeva ja sobitasime koduvillaseid folkoorseid tegelasi värvikate iiri härjapõlvlastega. Põhjendasime saareriigi asukaile sarnast alkoholi- ja torupillilembust kunagiste viikingiretkede või veelgi varasema rahvaste rändega.
Ehkki seoste ja põlvnemise fantaasiarohked teooriad võivad panna muigama, annavad need ometi rahvuslusele sädet. Paraku pole aeg nendest tuld võtmiseks praegu sugugi soodus.
Raamatupoodides on riiulid täis kõikvõimalikke spekulatsioone, alustades illuminaatide vandenõust ja lõpetades maailmalõpu kuulutustega. See virvarr tekitab küllastust, et mitte öelda tülgastust.
Pole imestada, et Aleksander Heintalu ehk Vigala Sassi tšuudide maailma käsitlev «Kuldmamma» jääb seal kopsakuse kiuste kahe silma vahele. Vähem kui viis aastat tagasi ilmunud eepose laiahaardelisus ei kõdita meie rahvuslikku uhkust sugugi enam nii nagu omaaegsed jutud veelinnu või taevapõdra rahvastest.
RISKIN olla väljendusviisi poolest naeruväärselt poeetiline, kuid mulle tundub, et kiiresti keerlevas maailmas ei saa oma koja keskvaia püstitada vähem kui sajandi vanuse rahvusriigi ega kirjaliku kultuurikihi pinnasele, vaid see peab ulatuma märksa sügavamale.
Meil ei tule veenda ennast ega teisi utoopiates, otsida eesti ja sanskriti keele kokkulangevusi või kinnitada, et just meie oleme olnud paljude rahvaste kultuurihäll. Me ei pea midagi tõestama — isegi uskuma mitte.
Piisab, kui mõtiskleme, et meie kultuuris elab kombeid, mille juured Uku Masing arvas ulatuvat 10 000 aasta taha, ning et peaaegu sama viisi ja sisuga paadiehitamise laulu, kui tunneme meie, laulab ka üks Alaska hõim.
Meie koht maailmas pole tühine. Oleme rahvuseks saamiseni maha käinud liiga pika tee, et karta ennast oma noore riigi hoidmisega kimpu jäävat.