Juhtkiri: Hinnas haridus

Statistikaameti teatel elas ülemöödunud aastal suhtelises vaesuses 15,8 protsenti Eesti elanikkonnast. Tuleb silmas pidada, et vaesuse määratlus sõltub elanike keskmisest sissetulekust. Et see majandusraskuste ajal vähenes, langes ka vaesuse piir. Teisisõnu: kriisiaegsed vaesed olid buumiaegsetest kehvemal järjel.

Uuringust selgub, et üksnes suurenenud riiklike pensionide ja toetuste tõttu polnud vaesusnäitaja veelgi hirmutavam: kui jätta need sissetulekute hulka arvestamata, oleks kõnealune protsent olnud koguni 40,8.
Siit järeldub, et pensionärid pole enam kõige haavatavamas seisus. Kõige raskem on keskealistel pereinimestel, kes on teenistuse kaotanud. Sama kinnitas ka «Eesti Päevalehe» äsjane uuring.

Nüüd, üle aasta hiljem räägime juba majanduskasvust ning toonase nutulaulu võiks justkui unustada. Paraku peab viimati mainitud uuringu andmetel kolm inimest neljast oma rahalist seisu kas kehvaks või väga raskeks ka praegu.

Kindlasti tuleb sellise subjektiivse hinnangu puhul mängu meile kõigile tuttav tunne, et teistel läheb paremini ja alati võiks raha rohkem olla. Päris õhust see siiski ei teki. Võime end küll lohutada mõttega, et oleme jõukurid võrreldes mõne arengumaa küla kõige rikkama mehega, kel on eterniidist onn ja kolm kana, kuid taustsüsteemide erinevust ei saa täiesti eirata.

Statistikaameti andmetel teenis elanikkonna rikkaim viiendik tunamullu aastaga viis korda rohkem raha kui vaeseim viiendik. Ehkki ajalehe uuringu valim oli väike, laseb tulemus arvata, et elatustasemete vahe pole aasta ja paari kuuga märkimisväärselt ühtlustunud.

Kuidas saavad inimesed ennast aidata? Kiiret lahendust pole. Tulevikku vaadates tundub, et eelkõige tuleb praegu toetada neid, kelle headest valikuvõimalustest ja õigetest otsustest sõltub homsete pensionäride elatustase.

Statistika näitab, et põhi- või sellest väiksema haridusega inimestel on vaesusrisk koguni neli korda suurem kui kõrghariduse omandanutel. See tõsiasi peaks olema hea suunanäitaja.