KUI SOOVID elada täiesti omaette ja eraldi, on kõige kindlam valik korter suures majas. Tihedalt üksteisega kõrvuti, kuid suletud uste taga elades on kerge üksteist mitte märgata ja kaasinimesi tähele panemata jätta.
Märka naabrit – tule ja aita!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kortermajas elades ei tea me sageli, kes on meie naabrid, ja võib-olla see ei huvitagi meid. Ent kui võtaks vaevaks, selguks kindlasti, et samas majas elab põnevaid, toredaid ja sõbralikke inimesi. Ning võta või jäta: nii mõnigi neist jääb teinekord oma igapäevatoimingutega kimpu.
Esimene näide. Liikumisraskustega vanamemm elab koos oma koerakesega viiendal korrusel. Koer on soliidses eas daamile jäänud vaat et ainsaks seltsiliseks, kellega igapäevaasju arutada. Viimasel ajal vaevavad memmekest tasakaaluhäired ning seetõttu on tal raske jalutama minna. Mure koera pärast on aga suur ning kohusetundliku loomapidajana laseb ta koerakese kolm korda päevas köie abil aknast alla, et too vähemasti oma hädad õue tehtud saaks. Pikaajalisest sõbrast loobuda ta ei taha, sest kõrvuti on elatud ja oldud juba aastaid.
Ehk saaksid sina, majanaaber, viia tema koera õhtuti jalutama?
TEINE NÄIDE. Naabripoiss on muidu igati ontlik, kuid miskipärast tõmblevad tema nägu ja käed imelikult. Seda, et imelikult, märkame tõenäoliselt küll. Aga kas märkame ka seda, et too noormees on nutikas ja tore inimene, kes käib tööl ja elab aktiivset ühiskonnaelu? Aga seda, et tal on tegelikult suur mure: kuidas saada argipäeva hommikul koduuks lukku ja õhtul lukust lahti, sest seda ta peenmotoorikahäire tõttu ise teha ei suuda?
30 sekundit abi igas päevas aitaks tal saada ühiskonna täieõiguslikuks liikmeks. Miks ei võiks just sina olla see, kes talle julgelt appi astub?
Kolmas näide. Soliidset kaabut kandev vanahärra on selles majas elanud aastakümneid. Tema naine suri juba mitu aastat tagasi. Suviti sõidab mees tihti võileivapaki ja oranži plastämbriga metsa, korjab marju ning keedab kodus neist maitsvaid moose. Sügisene rõskus ja talvised külmad teevad tema jalad aga nii kangeks, et igapäevane trepist üles-alla liikumine käib üle jõu. Poodi ikka kuidagi saab – teinekord aitavad lapsed ju ka –, kuid tellitud ajalehed ummistavad viimasel ajal vanahärra postkasti. Mõnikord võtavad naabrid neid endale lugeda ja unustavad tagasi tuua. Vanahärra on seepärast kurb, sest tee kõrvale ajalehe lugemine on tema meelistegevus.
Ehk saad sina, hea lugeja, oma naabrihärrale posti ära tuua?
ME OSKAME uskumatult hästi elada kõrvuti niimoodi, et teed ei ristu. Las igaüks olla ise. Me ei ütle tere ega tunne huvi, kuidas läheb. Kui miskit on halvasti ja meid häirib, siis suure tõenäosusega alustame korralekutsuvatest kirjakestest trepikojas. Aga mis oleks, kui prooviksime sel nädalal teistmoodi: teeksime silmad päriselt lahti ja pakuksime naabrile vajaduse korral pisikesi teeneid?
Tõsi, kellegi aitamine ei tohi olla pealesunnitud kohustus. Ent mis tervele ja täisjõus inimesele pisiasi, võib lahendada kaasinimese suure mure ning võimaldada tal edasi elada harjumuspärast elu. See on väga suur asi.
Usun, et meil kõigil on õigus olla väärikas just sellisena, nagu me oleme. Ka siis, kui meid vaevab mõni haigus või kui keha on elu lõpul juba kulunud ja väsinud, mis, muide, juhtub suure tõenäosusega meie kõigiga. Tõsi on seegi, et nii nagu me ise muutume ja meie võimalused muutuvad, peaksid muutuma ajas ka meie harjumused. Samas võivad mõned asjad juhtuda äkki, nagu võib ootamatult kätte jõuda hetk, kui trepist kõndimine osutub keeruliseks või ohtlikuks. Kas see on alati põhjus loobuda lehetellimusest või anda ära koer, oma parim sõber?
KROONILISTE HAIGUSTE ja erivajadustega inimestel on teinekord vaja sutsuke toetust, et nad saaksid meiega võrdväärselt ühiskonda panustada. Kuigi esmapilgul võib tunduda, et mis seegi meie asi on, usun, et meil kõigil on oma elukeskkonnas ja ühiskonnas tervikuna kergem, kui aktiivseid, enesega toimetulevaid ja tööl käivaid inimesi on rohkem.
Kui palju võtaks aega hommikul enne tööleminekut ühe naabri uks lukku keerata, õhtusele jalutuskäigule naabrinaise koerake kaasa võtta ja tagasi tulles vanahärrale ajalehed viia? Tundub liiga palju? Aga jagage naabriga ülesanded omavahel ära, kes, millal ja mismoodi aidata saaks.
Naabri aitamine jõukohastes asjades soojendab südant ja annab rahulolu, samuti ärgitab kogukonnavaimu ja kasvatab turvatunnet. Aktiivsetes külakogukondades on üksteise märkamine normaalne, üksteisest hoolitakse ja üksteise vastu tuntakse huvi. Miks peaks korterelamute rahvas kehvem olema?
ÜKSTEISEST HOOLIMINE on tihti algus suurematele koostegemistele: talgutele, ühistele üritustele, koduümbruse korrastamisele. Kui kortermajas tekib probleem, siis tuttavatega on asju juba palju lihtsam lahendada ning julgust läbi rääkida rohkem.
Kuidas abi pakkuda ja vastu võtta?
Tegelikult on päris keeruline suhteliselt võõra inimese juurde astuda ja abi pakkuda. Sõbralikkus, viisakus ja asjalikkus aitavad aga esimesest kohmetusest üle. Täida abivajaja soovid ära justkui muuseas ja tunned, kuidas enda meel on samuti rõõmsam.
Kui oled aga see, keda aidatakse, ära võta pakutud abi enesestmõistetavana. Leppige omavahel kokku, millised on aitajale jõukohased ülesanded, ning mõtle, mida saad ise vastu pakkuda. Ehk on abiks, kui oled valmis pakkuma teinekord naabri lastele pärast kooli taldrikutäie sooja suppi? Või ütle siiralt aitäh ja kingi oma abistajale purgitäis omatehtud mustikamoosi.
(Artikkel ilmub kampaania «Märka naabrit» osana. Lisainfot saab internetist aadressilt vabatahtlikud.ee.)