Kapten Helmuth Vilipus on üks kahest Läti Karutapja ordeni kavalerist, kes puhkavad Viljandi Vanal kalmistul. Ent kes õieti oli see noorelt surnud sõjamees, kellele avati möödunud reedel hauasammas?
Vapra sõjamehe elutee jäi liiga lühikeseks
19. november 2016, 23:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selgub, et ta ei olnud üldse pärit Viljandimaalt, vaid sattus siia kanti pooljuhuslikult. Sõjaajaloolane Jaak Pihlak nendib, et tema lugu on üsna tüüpiline näide ligi sajandi tagustest sündmustest.
«Novembris 1918, kui puhkes Vabadussõda, oli Eesti riik väga ebakindlatel alustel. Just oli kukkunud kolmveerand aastat kestnud Saksa okupatsioon ning Eestimaa poole liikus oma väega punane Venemaa,» räägib ta. «Üle maa hakati kiiresti formeerima kaitseliidu ja sõjaväe üksusi, kuid üldine meelsus oli äraootav või isegi tõrjuv.»
Võimas idee
Helmuth Vilipus astus Esimese maailmasõja ajal 1915. aasta juunis vabatahtlikult sõjaväkke, kus määrati 1. suurtükiväe tagavaradivisjoni. Veebruaris 1916 ülendati ta lipnikuks. Augustist 1916 veebruarini 1917 võttis ta osa lahingutest Austria-Ungari vägede vastu Galiitsias. Mais 1917 astus ta nooremohvitserina 1. Eesti polku, kus teenis 6. ja hiljem 10. roodus.
Mida üldse võis sel ajal mõelda üks vähem kui paarikümne aasta vanune noormees? See oli aeg, mil idee, et Eesti võiks olla iseseisev riik, oli veel väga noor.
«Kindlasti oli see idee ahvatlev,» nendib Pihlak. «Mõtle: Eesti ja iseseisev! Meil on oma riik! Suure Vene keisririigi alluvuses olemine võis ju anda turvatunnet, aga oma riik, kus sa saad oma keeles asju ajada, oli võimas idee. Venestamine oli toimunud kõikjal, ka koolides.»
Pihlak möönab, et juba Vabadussõja alguses oli nii koolipoistel kui ohvitseridel iseseisvuse mõte mõnda aega peas liikunud ning kui 1917. aastal rahvusväeosasid loodi, tekkis lootus, et mine tea, äkki see ongi võimalik.
«Ma arvan, et vanemaid inimesi, kes sellesse uskusid, oli suhteliselt vähe,» märgib Pihlak. «Koolipoiste hulgas oli see aga üsna levinud mõtteviis. Kui 1918. aasta novembri lõpus algas Vabadussõda, olidki ennekõike kooliõpilased need, kes astusid Kaitseliitu ja moodustatavatesse sõjaväeüksustesse. Just koolipoisid uskusid, et meil on võimalik Venemaale vastu hakata. Levinud on jutt sellest, et vanemad mehed arvasid tollal: sõdida Venemaaga – no see on üks poisikeste temp.»
Pihlak lisab, et kui ei oleks olnud neid noori hakkajaid mehi, kel oli usk iseseisvuse võimalikkusesse, siis meil praegu Eesti riiki ei oleks.
Kogemused rindelt
Jaanuaris 1918 nimetati Helmuth Vilipus 2. patarei rühmaülemaks. Aprillis 1918 ta demobiliseeriti. Vabadussõja eel, 20. novembril 1918 astus ta teenistusse 1. suurtükiväepolku ja detsembris nimetati ta 1. divisjoni 2. patarei ülema abiks. Aprillis 1919 läkitati Vilipus Tallinna, kus ta asus ülemana formeerima 3. suurtükiväepolgu 4. patareid, mille loomist jätkas Viljandis.
«Ekslik on arvata, et ainult tänapäeva inimesed liiguvad ringi. Ka tollal otsiti äraelamiseks paremaid võimalusi,» ütleb Jaak Pihlak vastuseks küsimusele, kuidas üks Läänemaa poiss lõpuks Viljandimaale jõudis. «Vilipus sai keskhariduse Tallinnas Nikolai gümnaasiumis. Vaadati, et tark ja haritud poiss, ja nii ta sõjakooli saadetigi. Sealt algas tema karjäär. Ka paljud Eesti kõrgemad ohvitserid said oma esimese sõjalise hariduse lipnike koolides Esimese maailmasõja ajal.»
Nii et Vilipuse sõjaväekarjäär oli tolle ajastu noorele eesti mehele tüüpiline. «Lipnikukool, ohvitseri auaste,» loetleb Pihlak. «Õnneks õnnestus paljud noortest sõjaväljal karastunud Eesti ohvitseridest koju tagasi meelitada. Mõni jäi Vene valgete poolele võitlema, mõni hakkas bolševike eest sõdima. Palju sõltus ka sellest, kuidas info levis. Ega tollal ju olnud mobiiltelefone, et võtad ja helistad: kuule, Juhan, mis sa konutad seal kaugel Siberis, tule Eestisse, meil on suurtükiväelasest ohvitseri vaja!»
Pihlak rõhutas, et Vilipus oli üks nendest, kes uskusid Eesti võimalusse ja astusid kohe pärast sakslaste võimu langemist novembris 1918 loodavasse 1. suurtükiväepolku. Vabadussõda hakkas pihta täpselt kaheksa päeva pärast seda. «Ta jõudis võidelda Viru ja Narva rindel ning hiljem ka lõunarindel. Lätlased annetasid talle Karutapja ordeni ja Eesti riik autasumaa.»
53,73 hektarit anti Vilipusele mais 1921 Virumaa Aaspere valla Vatku mõisast. Koht, millel asus mõisa peamaja koos kõrvalhoonetega, sai nimeks Vilmsnurme talu. Selle päris Vilipuse poeg Ülo. Ülo Vilipus teenis Teise maailmasõja ajal vabatahtlikuna Saksa armees ja langes metsavennana juunis 1945 Undla vallas Virumaal.
Pärast Vabadussõda oli Helmuth Vilipus lühikest aega piirivalves. Augustis 1924 viidi ta üle sõjaväkke. Rügemendi ümberformeerimise tõttu oktoobris 1925 määrati ta 3. diviisi suurtükiväe 6. grupi raskepatarei number 5 ülemaks asukohaga Loodi mõisas Viljandimaal.
«Sellest on vähe teada, kuid suurtükiväegrupi käes oli Loodi mõisa peamaja koos kõrvalhoonetega,» kõneleb Pihlak. «Hiljem liideti see grupp teisega, mis oli omakorda asunud Heimtali mõisas. Uus, 5. suurtükiväegrupp toodi omakorda Viljandisse. See paiknes Laidoneri platsil, kus praegu on linnavalitsuse maja.»
Viljandimaalt leidis Helmuth Vilipus ka naise. Ta abiellus 22. augustil 1920 Paistu kirikus Marie Roogeriga.
«Kahjuks tabas neid raske haigus, kopsutuberkuloos,» jutustab Pihlak. «Mõlemad läksid selle tõvega manala teele. Jaanuaris 1927 suri Marie ja teenistusest tervislikel põhjustel vabastatud Helmuth järgnes talle paar aastat hiljem. Marie oli pärit Paistu kihelkonnast ja maeti Viljandisse ning Helmuth maeti tema kõrvale.»
Pikka aega tähistas endise sõjamehe hauda Viljandi Vanal kalmistul ainult väike valge puurist.
Kapten Helmuth Vilipus on üks 142 Eesti sõjaväelasest, kellele Läti Vabariik on andnud oma esimese teenetemärgi Karutapja ordeni. Selle said mehed, kes olid osalenud Vabadussõja ajal Läti riikluse kaitsmisel.
«Eestlasi oli neist välismaalastest, kes selle ordeni pälvisid, kõige rohkem, aga see on ka täiesti arusaadav. Vabadussõja ajal osales lahingutes Läti territooriumil üle 30 000 Eesti sõjaväelase ja seal langes üle 600 meie ohvitseri ja sõduri,» selgitab Pihlak.
Karutapja orden on tema sõnul uhke autasu ja lätlased hindavad seda seniajani väga kõrgelt. 11. novembril tähistatav Karutapja päev on neil riiklik püha, mil mälestatakse kõiki Läti iseseisvuse eest langenuid.
«Kevadel käis siin Läti televisiooni võttegrupp. Kõige rohkem paelus nende tähelepanu muidugi Johan Laidoner, kel olid kõik selle ordeni kolm järku. Kuid jalutasime ka Viljandi Vanal kalmistul, kus puhkavad kaks Karutapja ordeni saanud meest,» rääkis Pihlak. «Kapten Vilipius on üks neist ning teine on kolonelleitnat Johan Schmidt. Lisaks on Teise maailmasõja ajal Siberis nõukogude võimu käsilaste poolt maha lastud kapten Ants Sudemäe (Vabadussõja ajal Hans Jaakson) perekonna hauaplatsile asetatud kenotaaf, millel on Karutapja orden kenasti peal. Lätlased muidugi mõnuga filmisid seda mälestusmärki.»