Repliik. Tudisev terminal

Karl-Eduard Salumäe
, arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Pangakaardi sisestamine kassaterminali ja PIN-koodi trükkimine on niivõrd argine tegevus, et üldjuhul ei pööra me sellele erilist tähelepanu. 

Aga järele mõeldes on terminalil ja terminalil päris suur vahe. Näiteks kiiruses. Kui toidupoodides, kus teenindamist vajavaid inimesi voorib palju, saab kaardi juba hetk pärast koodi sissetoksimist välja võtta, siis mõnes teenindusasutuses, kus aega on käes laiemalt, eelneb sellele kandev paus. Söögikohtades, kus kasutatakse kaasaskantavaid terminale, on jällegi oluline tehete järjekord. Kõigepealt tuleb kaart anda teenindajale, kes selle ise terminali sisestab ja maksmisele mineva summa sisse lööb, ning alles seejärel on kunde kord. Ja siis kandev paus.

Minu isiklikud «lemmikud» on osas toidupoodides kohatavad jalaga leti külge kinnitatud kassaterminalid, mis puudutamise peale sõna otseses mõttes tudisema hakkavad, nii et nuppude vajutamine nõuab tähelepanu. Tudinaga käib plärin kaasas niikuinii.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles