Georg Artmal on aasta aega, et ehitada üles ligi 20 aastat tagasi lammutatud hoone Viljandis Kalda puiesteel, sest ainult nii saaks ta lõpetada erastamistehingu, mis sai alguse 1997. aasta 23. detsembril.
Kadunud maja pärast on magusa maatüki erastamine veninud 20 aastat
16. november 2016, 08:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See lugu on tõepoolest kurioosne,» tunnistas Viljandi linnapea Ando Kiviberg, kui oli põhjalikult tutvunud juhtumiga, mille algus ulatub 19 aasta taha. Täpselt nii kaua on erastatud pooleteist tuhande ruutmeetri suurust tühja krunti Uueveskil. Viljandis teist sellist juhtumit ei ole ja ka Eestis tervikuna on see üsna eriline.
Maa-ametil on riigi ligi 700 000 erastamisjuhtumi puhul tulnud vaid mõnekümnel korral protsessi sekkuda. Viljandis lahti rullunud loole on maa-ametil tulnud korduvalt reageerida. «See juhtum on tõepoolest keeruline,» tunnistas ka maa-ameti avalike suhete juht Agnes Jürgens.
Hoonet pole, krunti ei saa
1997. aasta jõulude ajal tavapäraselt alanud protsess läks hapuks sajandi algusaastatel, kui Georg Artma otsustas oma selgitust mööda naabritele vastu tulla ja tühjalt seisva majalobudiku lammutada. Sama hooga saadi jagu armetust kuurist ning alles jäi tühi plats, kus kasvab üksik puu ning hoonetest on alles vundamendijäänused. Naabrid olevat peljanud, et kodutud poevad majja ja tekib tulekahjuoht. Lisaks paistis enam kui sada aastat vana ja lagunenud maja nõukogude aja keskel püstitatud eramute keskel lihtsalt kole. Artma puhastas maatüki kolemajast ja võsast ning Uueveski aedlinna tekkis puhas plats.
Heast tahtest ja kiiresti tegutsemisest sai aga mure allikas. Seadus ütleb, et maad saab ostueesõigusega erastada vaid hoonete juurde. Aga hooneid enam ei ole ning linnavalitsusest polnud võetud ka lammutusluba.
Tänavu suve keskel sai maa-ametil lõputuna näivast erastamisest villand ning ta läkitas Viljandisse kirja, milles palus linnavalitsusel lootusetuna näiv erastamine lõpetada nii, et krunt jääks riigile.
Georg Artma ei tahaks aga üsna magusast krundist loobuda ning loodab, et leitakse lahendus, kuidas ta selle omanikuks saaks. Erastamise korral saaks ta maatüki endale tõenäoliselt 2000–3000 euro eest. Teine võimalus oleks seda osta kõigile avatud oksjonil ning sel juhul kerkiks tühja krundi hind arvatavasti 20 000–30 000 euroni. Täpset hinda ei oska keegi pakkuda, aga seadus ütleb, et ostueesõigusega erastamise hind tuleb määrata 1997. aasta maa maksustamise hinna järgi. Maatükk on tõeliselt magus, sest oma 1591 ruutmeetriga on see kaks korda suurem kui ümbruses asuvate eramute kinnistud.
Toimik seisis riiulil
Peaaegu kaks aastakümmet tegeles linnavalitsuses Georg Artma murega Andres Makku. Nüüdseks on Makku pool aastat linnavalitsuse tööst prii, aga Artma juhtum on tal selgelt meeles. «Ega me muidugi kogu aeg sellega tegelnud. Vahepeal möödus ikka aastaid, mil see lihtsalt riiulil oli,» rääkis ta.
Aeg-ajalt pühkis Makku Kalda puiestee 46 toimikult tolmu maha ja võttis Artmaga ühendust, et uurida, mis edasi saab. Artma küsis sama vastu, aga tegelikult ei saanud midagi. Erastada ei saanud, erastamist lõpetada ametnikud ja poliitikud aga ei tahtnud, sest see oleks inimeselt võtnud krundi omandamise võimaluse. Pikkade aastate jooksul ei juhtunudki suurt muud kui aeg-ajalt helistati linnavalitsusest Artmale, et too ikka maalapi suvel vähemalt korra või paar ära niidaks. Kõigile oli selge, et enne, kui lammutatud hoonega väga sarnast ehitist ei kerki, ei saa ka maad erastada.
Pööre tekkis 2012. aasta veebruaris, sest tagant hakkas utsitama erastamiseks ettenähtud aja piir. Nimelt on riigil eesmärk 2017. aasta jooksul kõik pooleli olevad erastamised lõpetada ning maa-amet hakkas Viljandi linna ja Kalda puiestee 46 krundi poole ärevaid pilke heitma. Linnale saadeti toona kiri, milles paluti nõusolekut jätta maatükk riigile.
Maa-ameti kiri marineeris dokumendiregistris kolm aastat, kuniks vahepeal kaks korda vahetunud linnavalitsus selle 2015. aasta aprilli lõpus ette võttis. Esimene otsus oli jaatav: krunt jääb riigile. Sellekohane teade saadeti ka Georg Artmale. Too läks seepeale raekotta, rääkis oma mure uutele linnajuhtidele ära ning temast saadi aru. Maa-ametile saadeti juuni keskel uus kiri ja teatati, et maatüki riigi omandisse jätmiseks nõusolekut ikkagi ei anta.
Aga selget kava, kuidas erastamist lõpule viia, ka ei olnud. Artmale pakuti välja plaan: taasta hooned sellisena, nagu need lammutamise ajal olid. See tundus krunti ihkavale mehele mõttetult kallis. «Ma ikka loodan, et riik leiab võimaluse seista näoga kodaniku poole,» sõnas ta.
Ametnik võib küll näoga kodaniku poole seista, aga ilma majata maad erastada ei tohi. «Kui ettevõtja saab teha kõike, mida seadus ei keela, siis omavalitsus saab teha täpselt seda, mida seadus lubab,» nentis linnapea Ando Kiviberg. Ta tunnistas, et on omalt poolt üritanud teha kõik, mis võimalik, aga hoone taastamiseta pole võimalik edasi minna.
Andres Makku meenutas, et Viljandis on olnud vähemalt üks samasugune juhtum. Ka siis otsustas majaomanik enne erastamist mingil põhjusel hoone lammutada. Kui erastamiseks läks, veendusid ametnikud krundil seistes, et maja ei ole ja erastada ei saa. Ja maatükk läks riigile. Sellele juhtumile viidates ei saa nüüd ka Artmale erandit teha. Küll aga on Viljandis teada üks juhtum, kus inimesele keelduti esimesel korral maa erastamisest, sest hoone oli liiga lagunenud. Erastaja tegi hoone korda ja sai krundi endale.
Linn andis viimase aasta
Viljandi linnavalitsuse maakorralduse spetsialisti Urmas Parre sõnul on linnas veel paar lõpuni viimata erastamisjuhtumit, kuid need on sellised, kus riik ja linn on omalt poolt kõik teinud ning maatüki omanik pole toimingut lõpuni viinud. Need juhtumid puudutavad pisikesi garaažibokse.
Tänavu augustis saatis maa-amet linna- ja maavalitsusele Kalda puiestee 46 juhtumi kohta taas kirja. Maa-ameti hinnangul ei ole Artmal maatüki erastamiseks mingit alust ning pikale veninud ja lootusetuna näiva protsessi võiks lihtsalt ära lõpetada.
Linnajuhid leidsid, et viimane võimalus tuleks ikkagi anda ja nii sai Artma esmaspäeval linnavalitsusest otsuse: kui järgmise aasta 10. novembriks maja püsti pole, läheb maatükk riigile.
Kellele aga see krunt keset Kalda tänava eramuid siis tegelikult kuulub? Ametlikult on see riigimaa, ent see pole ühegi ministeeriumi valitsemisalas. Viimasel paaril aastal on riik ehk maavalitsus võtnud üle krundi eest hoolitsemise ning suvel seda ühe korra niitnud. Tänavu läks see riigile maksma 96 eurot.
Registrist kadus maja eelmisel aastal
Millal Georg Artma ametlikult elamu-talli-kuurina arvele võetud pisikese maja lammutas, pole teada. Naabrite arvates võis see jääda sajandi algusesse ehk 2000. ja 2003. aasta vahele.
Riigi registritesse ilmus teade maja kadumise kohta alles 2015. aasta 25. mail. Veel 2014. aasta oktoobris oli hoone dokumentidesse ehitisregistris tehtud muudatusi ja siis oli kirjas, et maja on kasutusel.
2015. aasta kevadel läks Kalda puiesteele Viljandi ehitusinspektor Hans Priks ning tegi kohtvaatlusega kindlaks, et krunt on tühi. Miks maja alles mullu registrist kadus, ei osanud paar aastat tagasi linnavalitsuses tööle asunud Priks öelda.
Dokumentide järgi peaks Artma aastaga püsti panema 89 ruutmeetri suuruse hoone, kus eluruumiks oleks 38 ruutmeetrit. Just nii palju oli vanas ehitises elamiseks mõeldud pinda siis, kui see esimest korda registrisse kanti.
Milline peab aga ehitis järgmise aasta 10. novembril välja nägema, et seda saaks hoonena arvestada? Linna maakorralduse spetsialisti Urmas Parre sõnul ei oota keegi, et seal peaks tapeet seinas olema. «Karp peab olema kinni ja katus peal,» selgitas ta.
Dokumentide järgi arvestades ei pea majas isegi veevärki olema, sest seda polnud ka siis, kui hoone lammutamisele läks. (Sakala)