Linnu toitmine ei ole mitte inimese, vaid linnu enda asi

Luiged talvel. Pilt on illustreeriv. Foto: Peeter Kümmel

Suuremat sorti asulates on üsna tavaline, et inimesed toidavad rändlinde. Või siis on lihtsalt palju toidukraami laokil ja see pakub tiivulistele muretut kõhutäidet. Suurlinnades on see juba pigem reegel. Tallinna lahe luiged ja sinikael-pardid on linnaeluga nii kohanenud, et võib-olla ei suudakski enam ilma inimtoiduta hakkama saada.

Kui loodusseadustest lähtuda, peaksid nad muidugi lõuna poole lendama, sest tavaline põhjamaa talv on neile siiski pisut liiga karm. «Kui keegi on jäänud, siis ikka toidu pärast,» ütleb ornitoloog Marko Mägi. «Ainult ilmast juhindudes lendaksid need linnud siit kindlasti minema. See aga, kui toidulaud on kaetud, tähendab, et suudad talve ilma rändeta üle elada, mis on juba tohutu energiaressursi kokkuhoid.»

Neil, kes jõuavad rändelt esimesena tagasi ehk on esimesena pesitsusaladel kohal, on mõistagi eelispositsioon. Saavad ju nemad oma valdusse kas või paremad territooriumid ega pea end pika rändega kurnama. Seega on talveks siia jääjatel ühest küljest justkui trump tagataskus. See, mis inimese armust toitudes linnu sees toimub, on juba hoopis teine teema.