Vajame Reagani ja Gorbatšovi tüüpi dialoogi

Urmas Suik Foto: Erakogu

AJAKIRJANDUS JA riigijuhid meile kuigi rahulikku elu ei luba. Võimukandjate arvates kasvab oht idapiiri tagant iga minutiga ja ajakirjanduse meetodid kriisikollete olukorra kirjeldamiseks näivad olevat mitmekesised. Väidetavalt on Süüria valitsuse ja tema venelastest liitlaste Aleppo mässuliste pommitamine tsiviilisikute tapmine, aga kui Iraagis aetakse Mosulist välja islamiusulisi mässulisi, siis on see sõjaline operatsioon. Mõlemalt poolt on tulemas sajad tuhanded varjupaika otsivad tsiviilelanikud. On vähe tõenäoline, et Iraagi Mosuli-operatsioonis osalejate kahurid külvavad surma vähem kui venelaste pommid Aleppos

Hiroshima tummapommirünnakus hukkus hetkega 129 000 tsiviilisikut. Tallinna märtsipommitamises 1944. aastal sai surma 755 inimest, neist 586 tsiviilisikud. Praeguses olukorras, kus sõjatehnoloogia on väga palju edasi arenenud, oleks hea anda mõnele superarvutile ülesanne välja arvutada, mitu inimest Läänemere ümber ellu jääks, kui venelaste ja ameeriklaste vastastikuse kemplemise järel kuumaks konfliktiks läheks.

Sõjameestel, teadagi, pole oma ohtlikus ametis aega tsivilistide elu üle arvet pidada. Ainus viis tsiviilisikute hukkumist vältida on vältida sõja puhkemist.

Kokkuleplust tõlgendatakse üldjuhul nõrkusena, seepärast mingit järeleandmist ükski asjaosaline endale ei luba. Ajakirjandus loobib vaid hagu tulle. Meiegi poliitikud, eriti paremerakondadeks nimetatavate omad, süüdistavad Barack Obamat liigses ettevaatlikkuses Süürias. Ajakirjanikud süüdistavad venelasi, kui nood avalikult oma relvi Kaliningradi toimetavad, ameeriklaste alandamises. Ehk võiks venelaste avalikku relvade ümberpaigutamist oma territooriumil nimetada – Mihhail Gorbatšovi termineid kasutades – glasnostiks, eesti keeli avalikustamiseks?

MÄRGID NÄITAVAD, et maailmale Iraagi Şaddām Ḩusaynist vabastamisest ei piisa. Şaddām Ḩusayn ja Liibüa diktaator Mu‘ammar al-Qadhdhāfī ei olnud kindlasti inglid, aga nende valitsemise ajal polnud Brüsselis vaja Euroopasse pürgivate põgenike jaotuskavasid koostada.

Tuntud sõjaajaloolase Carl von Clausewitzi väidet, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega, võib laiendada. Moodsamaid termineid kasutades on sõda «väikeste inimeste» auahnete ambitsioonide realiseerimise projekt, mille eest antavaid aukraade arvutatakse tapetud inimeste hulgaga.

Vanade riikide pika hambaga suhtumist vast vabanenud riikidesse võib mõista, sest mõnel üksikul neist õnnestub vältida rivaalitsevate vabadusvõitlejate omavahelist arveteklaarimist. Balti riigid on selles mõttes viimaste aegade priimused. Ma ei tea lätlaste ja leedulaste kohta, aga meil kuuldavasti oli mõni poolhull, kes arvas, et endised tuleb jõuga võimult kõrvaldada ja kommarid ahju ajada. Õnneks olid meie tollased asjaajajad valvsad.

Aafrika kontinent on parim näide, mis – kui kasutada taas nõukogudeaegseid termineid – võib rahvusliku vabastusliikumise tulemusena tekkida. Tunnistagem, et mitte ainuke.

PÕHJUSETA EI OLNUD maailma suurriigid mures sellepärast, mis hakkab toimuma Nõukogude Liidu lagunemise järel. Moldaavia, Armeenia, Gruusia ja lõpuks suurriik Ukraina on vaid mõni näide. Samasugune probleem oli lagunevas Jugoslaavias.

Ei ole üldse kindel, et kõikide separatistlike liikumiste jäägitu toetamine on hea mõte. Jugoslaavia lammutamise järel tekkinud riigikesed sobivad suurepäraselt konteksti. Bosnia ja Hertsegoviina käärib. Olen näinud, kuidas kõikjal serblastega asustatud aladel lehvivad Serbia lipud. Makedoonia rabeleb korruptsioonikriisides. Täielik ebaõnnestumine on Kosovo kibekiire tunnustamine. Tõenäoliselt pingutavad maailma targad pead ajusid, mis juhtuks Venemaal, kui see muutuks ebastabiilseks.

Loodan, et meie poliitikutest demokraatia toetajad ei lähe Minskisse Maidani korraldama. Seda venelased alla ei neelaks. Eesti poliitikud on ära unustanud oma peamise töö. See on kõikide Eestis elavate inimeste teenimine ning inimestele korraliku töö ja inimväärse äraelamise tagamine, mitte naaberriikide režiimide arvustamine.

Gorbatšovi hiljutine hoiatus sõja puhkemise kohta on väga õigeaegne. Suurte tuumariikide vastastikused jõudemonstratsioonid kõiguvad tõepoolest plahvatuse piirimail. Kas selleks, et tõestada tugevama õigust, peab üks väikeriik saama maatasa pommitatud?

Meile on räägitud, et Süüria president on diktaator, kes tuleb võimult kõrvaldada. Võib-olla ongi. Aga selliseid on maailmas kümneid. Kuidas on lugu islamimaadega, kus kuuldavasti loobitakse naisi kividega ning inimestel raiutakse maha käsi ja vahel ka päid? Piisab sellest, kui ookeani taga on mõjuvõimsad sõbrad, ja keegi ei tule demokraatiat õpetama. Kas selle loogika kohaselt peab välissekkumise vältimise tagamiseks endale tuumapommi hankima, nagu on teinud Põhja-Korea? Kas Ukraina tegi vea, kui ta iseseisvumise järel tuumarelva loovutas? Karm tõde on see, et Põhja-Koreasse ei söanda keegi oma õpetusi jagama minna.

KUI MÄNGUS ON valijate hääled, võib meie läänepartnerite käitumine olla väga silmakirjalik. Prantslased ja inglased reetsid enne Teist maailmasõda natsidega kokkuleppeid tehes Tšehhoslovakkia silma pilgutamata. Eesti poliitikud on Venemaaga suhtlemiseks kõnevõime kaotanud. Ülbeid repliike nagu «Lülitagu transponderid sisse» võib peaminister oma Tõnismäe 9 kontoris sõprade ringis loopida. Või teine võimalus: ehk peavad nad idasuunaliseks suhtlemiseks kusagilt luba küsima? Ehk tähendabki Eesti poliitikute kõige levinum repliik «Euroopa Liit peab olema ühtne», et räägime seda, mis on lubatud?

Eesti tähtsad isikud on üritanud naaberriikide poliitikutele käitumisjuhendeid saata. Minu soovitus on: katsuge kõigepealt koduste asjadega hakkama saada.

Eestis kuulub hea tooni juurde kõiki Vene suunal suhtlejaid Kremli-meelseks sildistada. Üks näiteid on seotud Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğaniga, kes pärast Vene lennuki allatulistamist Süürias oli tubli mees, aga pärast president Vladimir Putiniga kohtumist ja Venemaaga suhete normaliseerimist muutus diktaatoriks.