Donald Trumpi võit Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel jahmatas suurt osa maailma avalikkusest. Kõik uuringud olid näidanud tunduvalt tõenäolisemana demokraat Hillary Clintoni võitu ja isegi kui küsitluste tulemused kõrvale jätta, tundus uskumatu, et maailma võimsaima riigi juhiks valitakse inimene, kellel leiti tunduvalt rohkem ühiseid jooni klouni kui riigimehega. Nii saabuski hommik seekord suurele osale Euroopast veelgi suurema šokiga kui pärast Brexitit.
Kindlasti pole Trump presidendina Eestile hea uudis. Isegi kui unustada hetkeks tema otsene valetamine, solvangud peaaegu kõigi pihta, kelle kohta ei käi ühisnimetaja «heteroseksuaalne valge mees», kontrollimatu käitumine ja Venemaa-sõbralikkus, jääb alles teadmatus. Me ei tea, milliseid põhimõtteid hakkab Trump järgima välis- või majanduspoliitikas. Me ei tea, kui suur osa tema käitumismaneerist on häälte ja tähelepanu võitmiseks loodud roll ja kui palju päris. Me ei tea isegi seda, kui palju ta makse on maksnud, sest 40 aasta jooksul oli ta esimene USA presidendikandidaat, kes ei avaldanud oma tuludeklaratsiooni.
Enne hüsteeriasse langemist tasub siiski kolm korda rahulikult sisse hingata. Esiteks tuleb meeles pidada, et kuigi USA on tugevalt presidentaalne riik, eriti meid huvitavas julgeoleku- ja välispoliitikas, ei ole sealne president ainuvalitseja, kes võib kõik oma suva järgi käima panna. President ei saa paljudes asjades mööda minna kongressist. Tõsi, vabariiklastel on kongressis ülekaal, kuid üsna märkimisväärne osa parteikaaslastest pole Trumpi suhtes just ülearu soojalt meelestatud. Hullumeelsed ideed jääksid üsna kindlasti Kapitooliumi kõrge kupli alla kinni ja vajaduse korral on kongressil võimalik president isegi ametist kõrvaldada.
Teiseks on üsna tõenäoline, et president Trump erineb kandidaat Trumpist silmanähtavalt. Šõu, millega hääli koguti, on läbi, ja nüüd tuleb hakata reaalse eluga tegelema. Nagu oli näha võidukõnest, paistab ka Donald Trump ise seda üsna hästi mõistvat. See oli üks väheseid pikemaid avalikke sõnavõtte, milles ta kedagi ei solvanud.
Igal juhul annab Trumpi võit kogu maailma poliitikutele üsna selgelt teada: inimesed on senistest võimulolijatest lootusetult väsinud. Trumpi suurim trump oligi see, et ta ei olnud poliitik. Ta võis vastanduda kõigile ja kõigele ning see andis talle võimaluse viia Ameerikas läbi suur populistlik oktoobrirevolutsioon.
Nii Trump kui Brexit peaksid mõjuma äratuskellana ka Eesti poliitikutele. Mitte sellisena, mis paneks neidki ummisjalu populismiradadele tormama, vaid sellisena, mis rõhutaks taas puhta, hooliva ja rahva huvidest lähtuva valitsemiskultuuri tähtsust.
Seisukohad ja lähenemisnurgad peavadki olema erinevad, kuid skandaalide ja kemplemisega ei tohi tekitada inimestes tunnet, et kedagi pole valida. Sest siis võib juhtuda, et valitakse ükskõik kes, kui ta ainult pole üks «vanadest». Populistlike imerohtude väljapakkujad on juba mitmes riigis võimule saanud aga imesid ei ole juhtunud kusagil. Ainult seda sorti imestamisväärseid asju, mida Eestis küll näha ei tahaks.