HAIGEKASSA EELARVE suurde puudujääki kukkumise järel hakati rutakalt otsima tulude kasvatamise ja kulude kahandamise võimalusi. Lahenduste leidmine on lükatud tulevikku. Kõige krooniks alustasid samast rahakotist palka saavad arstid hoiatusstreiki, et juhtida tähelepanu riigi liigsele betoonilembusele, mis jätab raviteenust osutavad arstid tagaplaanile.
Mõistagi on haigekassa rahastamise tasakaalu viimiseks paratamatult vajalik nii ravikindlustuse kulude poole kui maksusüsteemi tulude poole ümberkorraldamine. Vähe tähtsad pole kulukohtade analüüs ja uute nutikate võimaluste kasutusele võtmine. Seejuures tuleb aga välistada olukord, kus niigi paigast ära tasakaalu koormatakse senistest säästumeetmetest loobudes lisakuludega.
SELGITAN. Tervishoiu korraldamise diskussioonist, mis haigekassa puudujäägi uudisest tuliselt alguse sai, on kõrvale jäänud esmase tervishoiutasandi oluline osa – proviisorid ja apteegid. Sisuliselt on apteeker perearsti parem käsi, kes oskab nõustada lihtsamate tervisemurede korral ja muudab lühemaks arstide vastuvõtu järjekordi.
PricewaterhouseCoopersi 2012. aastal tehtud uuringu kohaselt on apteekrite osutatud teenused vähendanud perearstivisiitide nõudlust aastas ligikaudu 1,2 miljoni visiidi võrra. Lisaks veel retseptiravimite väljakirjutamise vajadust ning isegi erakorralise meditsiini osakonna ja eriarstivisiitide vajadust.
Analüüsi kokkuvõtte kohaselt hoiab riik tänu kõrge erialase kvalifikatsiooniga apteekrite tegevusele aastas kokku ligikaudu 16 miljonit eurot haigekassa ja neli miljonit eurot patsientide raha. Kusjuures nelja aastaga on säästetav kogusumma pigem kasvanud.
See on märkimisväärne panus Eesti tervishoiusüsteemi, mida tuleb säilitada ja suurendada, mitte vastupidi. Seadusega sätestatud äkilised meelemuutused ravimimüüki puudutavates õigusaktides võivad aga tähendada selle kokkuhoiukoha kadumist, mille tõttu puudujääk haigekassa eelarves suureneb veelgi.
Praeguse seaduse järgi peavad kõik apteegid aastaks 2020 kuuluma proviisoritele. See tähendab, et peaaegu pooled Eestis tegutsevad apteegid ehk üle 200 apteegi tuleb omanikel ära müüa. Karm tõde on, et nii suurele hulgale apteekidele ei ole ostjaid.
Keskmine Eesti apteeker on umbes 50-aastane, läheb lähima 15 aasta jooksul pensionile ja teda ei ole asendama tulemas kedagi. Juba praegu on puudu 100–150 farmatseuti ja proviisorit. Lisaks peaksid proviisorid alles hakkama ettevõtlust õppima ja kiirkorras uue olukorraga kohanema.
Möödunud aastal kehtestatud omandipiirangud raputavad apteegisektorit kahtlemata kõvasti ja mitte paremuse poole, nagu armastavad näidata mõned aktiivsed eestkõnelejad, vaid apteekide kestlikkuse vähenemise poole. Ketiapteekidel on vaieldamatult rohkem ressursse ja võimekust, tulemaks toime kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu värbamise ja teiste probleemidega, kui üksikul proviisoril, kes peab selle kõigega hakkama saama kuni nelja apteeki pidades.
Riigil läks väga kaua aega, et mõista haldusreformi möödapääsmatust. Nüüd saadakse hästi aru, et mastaabiefekt on efektiivsuse saavutamiseks vajalik. See muudab omavalitsuste majandamise paremaks ja tugevamaks. Apteegiturul tegutseb riik aga täpselt vastupidises suunas: justkui ei peaks omavalitsusi liitma, vaid jagama veel mitu korda väiksemateks.
Apteekide omandipiiranguid puudutav õigusakt, mis asutatavatele apteekidele kehtib juba praegu, lõhub hästi toimiva ravimijaotuse. Selle järel tekib killustumine ja kaob senine mastaabiefekt, mis aitab hoida ravimihindasid mõistlikul tasemel. Vähe on neid apteeke, kes üksinda hästi hakkama saavad. Need üksikud väärivad muidugi seda enam tunnustust, paraku kõikjale niisugust elujõudu ei jagu.
Mastaabiefekti kadumise korral iga üksiku apteegi majanduslik positsioon halveneb ja tekib tugev surve ravimite juurdehindlust suurendada. Riigi rangelt reguleeritud ravimite juurdehindlused on püsinud muutusteta üle 11 aasta. Väidan, et see on osutunud võimalikuks suuresti tänu mastaabiefektile.
Jah, ravimite keskmine hind on tõepoolest aastast aastasse tõusnud, kuid mitte paigal püsinud juurdehindluse arvelt, vaid uute, paremate ja kallimate ravimite turule jõudmise tõttu. Juurdehindluste suurenemine on aga otseselt seotud haigekassa ravimihüvitiste kulude kasvuga. Isegi kui arvestada asjaolu, et apteegivõrk peaks tänu apteekide arvu optimeerimisele efektiivsemaks muutuma, ei korva see täielikult killustumisest tekkivat kahju.
Kokkuvõttes on omandipiirangut puudutav õigusakt sobimatu: see ei arvesta patsientide vajadusi, kahjustab meie tervishoiusüsteemi ning kahandab ohtlikult apteekide kestlikkust. Apteekide arv eelkõige Eesti maapiirkondades kahaneb ja kasvavad esmatasandi tervishoiuteenuste kulud. See on just see, mida juhtuda ei tohiks.
Kuigi praegu ollakse seisukohal, et eelmise aasta algul vastuvõetud seadus on lahendanud varasema seaduse kitsaskohad, on seda kritiseerinud konkurentsiamet ja toonud välja selle veelgi suuremad puudujäägid, mis ei aita elutervele konkurentsiolukorrale kuidagi kaasa.
LOODETAVASTI jõutakse ka sotsiaalministeeriumis valmiva põhjaliku analüüsi tulemusena järeldusele, et apteekide patsientidele ja riigile ulatatavat abikätt ei maksa tagasi lükata. Olgu need siis keti- või proviisorapteegid, mis mõlemad Eestisse ilusasti ära mahuvad.