Isamaa ja Res Publica Liidu esinumber Viljandimaal Helir-Valdor Seeder peab tähtsaks, et saadik oleks oma valimisringkonnaga igapäevaelus seotud.
Helir-Valdor Seeder: meie veel kohti ei jaga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helir-Valdor Seeder, erakondade tegemisi jälgitakse praegu hoolikalt. Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) puhul on kõmu tekitanud erakondliku kuuluvusega nõunike ametikohad, mida väidetavalt kasutati valimiste eel parteiasjade ajamiseks.
See oli ilmselgelt otsitud teema, sest need inimesed, kellest ajakirjanduses on juttu olnud, on ametikohtadele asunud pika perioodi vältel igaüks ise ajal ja kindlasti pole nende palkamine olnud seotud valimisteks valmistumisega. Küll aga torkab silma, et sellekohast infot on kogutud kaua. Kuu enne valimisi teema avalikkuse ette toomine näitab, et tegu on läbimõeldud aktsiooniga.
Muidugi ei taha ma eelnevaga öelda, et parteide liikmete riigiametitesse paigutamine pole probleem. Seda on ette tulnud Eesti poliitikas algusest peale, seda on ka teistes riikides. Kõige parem on nimetatud nähtuse vastu võidelda avaliku tähelepanu ja hukkamõistu kaudu.
Kas te mõistate kõnealusel juhul hukka ka IRL-i?
Ei, sest kõnealuse loo puhul polnud paljud näited üldse asjakohased. Inimesed olid asunud tööle konkursi korras, järgides kõiki häid tavasid. Ei saa ju pädevat inimest karistada üksnes erakondliku kuuluvuse pärast. Tõenäoliselt on ka taunimisväärseid juhtumeid, kuid need on vaja eraldi välja selgitada.
Minu arvates ei tule hukka mõista seda, kui erakonna liikmeid võetakse tööle ametnike ja spetsialistidena, vaid seda, kui neid paigutatakse Eesti riigi avalikus teenistuses väga kaalukatele, ent neutraalsust eeldavatele kohtadele. Toon mõne näite: Eesti Panga president, rahvusringhäälingu juht ja riigikohtu esimees. Need positsioonid on väga suure mõjuga. Ma oleksin hea meelega näinud, et ajakirjandus oleks üles kerkinud teemat arendanud märksa laiemalt ja analüütilisemalt.
Juhtumile hinnangut andes torkas silma, et IRL ei ole sugugi ühte meelt. Kõrvalt vaadates tundub, et erakond on sisemiselt killustunud.
Erakond, kus on üle 9000 liikme, ei saagi olla monoliitne. Parteile, isegi väiksele, oleks tohutu õnnetus, kui kõik mõtleksid ühtmoodi. Kindlasti ei ole meil ainuotsustavat keskset juhtimist ja üht suurt juhti. See on üks IRL-i suuremaid tugevusi, aga ka erinevusi teiste Eesti parteidega võrreldes. Eri vaated muidugi rikastavad organisatsiooni, ent paratamatult toovad need kaasa ka pingeid.
Mina eelistan teadlikult sellist erakonda, kus mul on võimalik kaasa rääkida ja jääda erakonna esimehe või peasekretäriga eriarvamusele.
Olete mõnigi kord jäänud eriarvamusele ka valitsuses. Millised teie seisukohad on olnud kõige mõjukamad?
Tähtsates küsimustes on valitsus jõudnud alati üksmeelele. Küll aga on väiksemates asjades tulnud mul aeg-ajalt oma eriarvamust kaitsta. Julgen öelda, et tulemuslikult, sest üldjuhul on sellega ka arvestatud: kas on otsus tegemata jäänud või on leitud kompromisslahendus.
Oma valitsusalast tuleb meelde mitu teemat. Näiteks füüsilisest isikust ettevõtja vara ehk talu tasuta üleandmine järglastele. Algul tekitas see justiits- ja rahandusministeeriumiga palju vaidlusi. Lõpuks õnnestus see siiski seadusena vastu võtta.
Või siis praegu aktuaalne väiketanklate teema. Vedelkütuseseaduse alal oli minul rahandusministriga väga suuri eriarvamusi. Ehkki ka see kava, mis on nüüd laual, pole kaugeltki veel mõistlik, on astutud juba arvestatav samm kompromissi suunas.
Näiteid saab tuua ka eelarve- ja maksupoliitikast. On selliseidki asju, mille suhtes pole valitsuskabinetis olnud konsensust, ent koalitsioon on otsustatud häälteenamusega. Näiteks olin vastu erimärgistusega kütuse aktsiisi tõstmisele eelmise aasta algul ja seetõttu valitsus seda ettepanekut ei teinudki. See esitati alles hiljem riigikogus.
Rahandusminister Jürgen Ligi ütles hiljuti «Sakalale», et kahest poolikust ministrist saaks kokku ühe terve, pidades silmas Reformierakonna kava liita põllumajandusministeerium ja siseministeeriumi regionaalpoliitika valdkonnad üheks institutsiooniks.
Mehaaniline liitmine on tobedus, mida Eesti riigis ei tule kunagi. Küll aga peaks ümber korraldama regionaalministri institutsiooni. Olen sellest rääkinud, ka ajakirjanduses, juba ligi kaks aastat tagasi. Maaeluministeeriumi loomine pole mingi uus idee.
Läbimõtlematu pookimine soovitud tulemust ei anna. Praegu tegeleb regionaalminister väga paljude valdkondadega, mis põllumajanduministeeriumiga kuidagi ei haaku: usuasjad, kodanikuühiskond laiemalt, perekonnaseisutoimingud, infotehnoloogia ja muud teemad, mida pole mõistlik põllumajandusministeeriumisse tuua.
Me saame rääkida vaid neist valdkondadest, mis puudutavad regionaalraha ja -programme ning maaelu arengukava. Need tuleks tõesti põllumajandusministeeriumiga liita. Mitte et me tunneks, nagu oleks meie volitused väikesed või tööd vähe, vaid see on otstarbekas ja väldib dubleerimist.
Tulles Jürgen Ligi mõtteavalduse juurde, siis mulle tundub, et sellest kumab läbi rahandusministeeriumi soov saada suuremat võimu. See taotlus on ennast aeg-ajalt ikka tunda andnud, sõltumata sellest, kes on olnud rahandusminister.
Mainitud ametikohal on valitsuses ju eelkõige statist-raamatupidaja, kes jälgib maksude laekumist ja inflatsiooni, kannab valitsusele ette ning teeb algebrat. Paraku pole raha lugemine olulise poliitika tegemine, seda on hoopis raha jagamine. Olen varemgi tajunud rahandusministrite poolt teatud kadedust teiste, poliitikat kujundavate ministeeriumide suhtes.
Kui erakonnal on edu ja teil võimalus avaneb, kas jätkate põllumajandusministrina?
Meil ei ole kombeks jagada portfelle enne valimisi. Kui pakkumine tehakse, eks ma siis kaalu. Põllumajandusministrina on mul pooleli plaane, mille lõpetamises tahaksin küll kaasa rääkida.
Kui oluline on kandidaadi seotus ringkonnaga?
Ei tohiks vastandada riiklikku mõtlemist regionaalsele. Riigikogu liikmel peab olema mõlemat. Ta peab kindlasti tundma kohalikke olusid ja probleeme, et hakata seisma oma piirkonna spetsiifiliste huvide eest, mis ei ole valla või linna tasandil lahendatavad.
Sama toetab selgelt ka meie valimisseadus, mis on sätestanud valimised ringkondades.
Samuti ei tohi piirduda ainult kohalike huvide kaitsmise ja halvas mõttes kolkapatriotismiga. Riiki tuleb näha tervikuna, ka rahvusvahelises kontekstis.
Mina ei usu, et Järva- ja Viljandimaal napib inimesi, kes on võimelised neile nõuetele vastama. Olen veendunud, et viljandimaalastel oleks mõttekas valida kandidaat, kes ei ole üksnes siit pärit, vaid on oma kodu ja pere kaudu igapäevaselt paikkonnaga seotud ja sõltub kohalikust elust.
Millised on Viljandimaa spetsiifilised probleemid, mis kõige pakilisemalt Toompea sekkumist ootavad?
Meie eripära on see, et oleme endine põllumajanduspiirkond, mida on aastakümneid arendatud ainult nimetatud suunas. Olime keskendunud põllumajanduslikule tootmisele ja saaduste ümbertöötamisele. Tänu põllumajanduse arengule, mida küll ekslikult mõnikord taandarenguks peetakse, on lihtsat musta käsitsitööd jäänud järjest vähemaks. Oleme jõudnud olukorda, kus maaviljeluses ja loomakasvatuses leiab tööd vaid kümme protsenti elanikkonnast. Ülejäänud peavad hakkama tegelema millegi muuga.
Paraku pole meil turismi arendamiseks nii head võimalust, nagu on saartel, Kagu-Eestis, Pärnus ja Tallinnas. Sellest lähtudes on meie spetsiifiline probleem töökohtade loomine.
Teine asjaolu on see, et oleme ajalooliselt olnud ikka kaldu kultuuri poole. Meil on vana ja väärikas teater, kultuuriakadeemia, nukuteater ja veel väga palju kultuuriasutusi. See kõik on hea, ent sel on ka varjupool.
Kui tavaliselt räägitakse asumite monofunktsionaalsusest, pidades silmas suuri tööstusi, millest paikkond liialt sõltub, siis Viljandi kontekstis on ebaproportsionaalselt palju kultuuri ning liiga vähe tootmist ja ettevõtlust, et seda ülal pidada. Kultuur, liiatigi rahvakultuur ei ole nähtus, mida õnnestub väga kasumlikult müüa.
Kultuuri poole kaldu paikkonna spetsiifika ongi see, et ta peab üleval püsima toetuste ja riigi abi najal. Kui tahame, et meie areng jätkuks, tuleb seda Toompeal selgitada.
Muidugi on ka asustusega seotud mured. Oleme juba ajaloolis-geograafiliselt ühelt poolt Soomaa ja teisalt Võrtsjärvega ära lõigatud saareke: Pärnu ja Tartu poole meie asustused ei laiene ning rahvas liigubki Viljandi poole.
Veel tuleb mängu see, et nõukogude aja pärandina saime kaasa suhteliselt halvasti arenenud teedevõrgu: toona oli meie maakonnas riigiteedest mustkattega 30 protsenti, samal ajal kui Lääne-Virumaal oli see protsent 100. Järelikult peame regionaalpoliitikas arvestama, et selle mahajäämuse vähendamine vajab ressursse.
Need on probleemid, mida meie esindaja peab väga hästi teadma, kui Toompeal arutatakse näiteks teede arengukava, kultuuripoliitikat või riigieelarvet.
Räägime IRL-i programmist.
Tuleb alustada põhjustest. Miks inimesed Viljandimaalt ja Eestist lahkuvad? Nad lähevad kas tööle või õppima. Siit ka lahendused, mis on meile programmiliselt kõige tähtsamad: peame võimaldama inimestel leida töö, mis pakub neile elatist ja eneseteostust. See tähendab ettevõtluskeskkonna loomist ja hariduse edendamist mitte üksnes tasuta kõrgharidust silmas pidades, vaid vaadates ka põhihariduse peale.
Kolmas teema on demograafiline olukord. Emapension on just selle parandamiseks. Heidetakse ette, et raha vajaks noored pered nüüd ja kohe. Tegelikult tuleb näha laiemalt: emapension kujundab hoiakut. Tööturult eemale jäävad vanemad teavad, et nende pension ei kannata lapsele pühendatud aastate tõttu ja see annab kindlustunde praegu, mitte kauges tulevikus.
Neljas teema on toimetulek. See puudutab kodukulusid eluasemelaenu intressidest kuni kommunaalmakseteni. See on terve kompleks, millega peame tegelema, hoolimata sellest, kas inimesed on jäänud hätta oma rumaluse, Rootsi pankade või riigi buumiaegse poliitika pärast. Oleks nukker, kui üks põlvkond jätab lapsed sünnitamata seetõttu, et nad on oma eluaseme orjad. Siin peab avalik võim kindlasti appi tulema.
KANDIDAAT
Helir-Valdor Seeder asus põllumajandusministri ametisse 2007. aasta kevadel.
• Sündinud 1964. aastal Viljandis.
• Lõpetanud Eesti põllumajanduse akadeemia ökonomisti erialal.
• On olnud Viljandi abilinnapea, linnapea, maavanem ja riigikogu liige.
• Kaitseliidu vanematekogu ja Kaitseliidu Sakala maleva juhatuse liige.
Allikas: põllumajandusministeerium