Tugevat vastast ei julge rünnata ka suur kiskja

Ants Laaneots
, erukindral, riigikogu riigikaitsekomisjoni liige, Reformierakonna liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ants Laaneots
Ants Laaneots Foto: Sander Ilvest / Postimees

MIKS ON BALTI riigid NATO liikmed? Miks me väikeriikidena tahame, et meie territooriumil paikneksid võimalikult suured liitlaste üksused?

Sellepärast, et me ei taha 1940. aasta sündmuste kordumist, oma kodumaa okupeerimist või annekteerimist. Tugevat vastast ei julge rünnata ka suur kiskja.

NATO Varssavi tippkohtumise otsused suvel kutsusid Venemaa juhtkonnas välja pahameeletormi. Kremli propagandamasin alustas kõrvulukustavat lärmi, süüdistades allianssi agressiivsuses, ida poole laienemises ning Venemaaga sõlmitud kokkuleppe rikkumises, ehkki niisugust kokkulepet, millega NATO Kremli väitel lubas, et ei paiguta Ida-Euroopa liikmesriikidesse alaliselt oma üksusi, tegelikult pole. Venemaa elanike mõjutamiseks jätkus uue hooga jutt, et riigi on ümber piiranud vaenlased, kes sepitsevad kallaletungi.

Tõepoolest, Poolas langetatud otsused vastavad meie regiooni julgeoleku tagamise ja tugevdamise meetmetele, mida Balti ja Ida-Euroopa riigid taotlesid alliansilt peaaegu kaks aastat – alates hetkest, kui Venemaa annekteeris Krimmi ja okupeeris Ukraina idaosa. Tippkohtumisel otsustati suurendada NATO vägede püsivat kohalolekut kolmes Balti riigis ja Poolas, paigutades igaühte neist pataljoni taktikalise grupi, ligi 1000 sõjaväelast. Lähiajal saabub Poolasse ka USA tankibrigaad.

Laiendatud on NATO Euroopa ühendatud relvajõudude ülemjuhataja volitusi, uuenduskuuri läbivad NATO kaitseplaanid. On püstitatud ülesanne taastada vägede kriisiaja juhtimise süsteem, samuti NATO luuresüsteem, mis sisuliselt likvideeriti Venemaaga suhete soojenemise ajajärgul.

Tippkohtumine kinnitas NATO kiirreageerimisjõudude suurendamise kuni 40 000 meheni ja kohese reageerimisvalmidusega 5000-mehelise üksuse loomise nende koosseisus. Balti riikides luuakse NATO side- ja juhtimispunktid.

Meie pingutuse tunnustusena oli rõõmustav tippkohtumise otsus, et NATO eraldab Eestile kaitsevajadusteks veel 64 miljonit eurot. Uuesti kinnitati alliansi liikmete kohustus suurendada iga-aastane kaitse-eelarve kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust.

Venemaa infoväljas asuvatel venelastel ja eestlastel tekib kahtlemata küsimus: milleks on vaja kõiki neid sõjalisi ettevalmistusi? Kas tõesti kavatseb NATO rünnata Vene Föderatsiooni?

Ei, ei kavatse. NATO tippkohtumise otsused on tagajärg, reaktsioon president Vladimir Putini valitsemisajal Euroopas asetleidnud rahvusvahelise julgeolekuolukorra järskudele muutustele.

VAATAME SELLE reaktsiooni põhjusi lähemalt.

Juba Putini esimesel valitsemisperioodil teatas Kreml, et kõik endised NSV Liidu vabariigid kuuluvad Vene Föderatsiooni eriliste rahvuslike huvide sfääri. Lähtutakse kavast taastada Euroopas mõjusfäärid ja kontroll kõigi endiste nõukogude vabariikide üle ehk luua taas Vene impeerium vähemalt endise NSV Liidu piirides. Seda plaani kinnitas Putin hiljem, teatades, et endise Nõukogude Liidu integreerimine ühtsesse geopoliitilisse ühendusse on Venemaa prioriteet.

Selle nii-öelda strateegilise lähieesmärgini jõudmisega ongi Putin ja tema meeskond praegu ametis. Venemaa kontrolli taastamine endiste nõukogude vabariikide üle võib käia kahel viisil. Esiteks pehmelt: nende kaasamisega Moskva loodud rahvusvahelistesse organisatsioonidesse nagu Sõltumatute Riikide Ühendus (SRÜ), Tolliliit, Euraasia majandusliit ja Venemaa NATO vaste, Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsioon (KJLO). Teisalt jõuga, mis saab osaks nendele endistele nõukogude vabariikidele, kes on öelnud ära Kremli pakutud ühisprojektidest ning valinud läänemeelse orientatsiooni ehk ühinemise Euroopa Liidu ja NATO-ga.

Venemaa relvastatud agressiooni ohvriks on langenud nii Gruusia kui Ukraina, kus sõda alles käib. Agressiivsus on kaasa toonud olukorra, kus Venemaa on jäänud rahvusvahelisse isolatsiooni ja lääneriigid on kehtestanud talle majanduslikud sanktsioonid.

PIKAAJALISE psühholoogilise töötlemise tulemusena on Venemaa elanikud zombistunud. Kreml on teinud nad isevalitsejale kuulekaks tööriistaks. Relvajõududes luuakse järjest uusi väekoondisi ja üksusi. 2015. aastal näiteks moodustati Eesti ja Läti naabruses asuvas Lääne sõjaväeringkonnas taas 1. kaardiväe tankiarmee, mis pärast külma sõja lõppu likvideeriti. Selle koosseisu kuuluvad eliitdiviisid, 4. kaardiväe Kantemirovi tankidiviis ja 2. kaardiväe Tamani motolaskurdiviis ning loomisjärgus 144. motolaskurdiviis, üks tankibrigaad ja üks motolaskurbrigaad. Neis on kokku enam kui 700 tanki. Tankiarmee ei ole mitte operatiivtasandi kaitse-, vaid ründevahend, mis on mõeldud pealetungilahinguteks, läbimurreteks ja tegutsemiseks sügaval vastase tagalas.

Tekib küsimus: mis on selle armee otstarve? Keda see armee kavatseb rünnata?

Käesoleva aasta algul teatas Vene kaitseminister Sergei Šoigu kahe uue diviisi moodustamisest Lääne sõjaväeringkonnas. Milleks neid vaja on, kui ringkonda on niigi paigutatud ligi 40 protsenti kõikidest Vene relvajõududest?

SKANDINAAVIA JA Balti regioon oli kuni viimase ajani üks maailma rahumeelsemaid piirkondi. Siin ei ole konfliktikoldeid. Riikidevahelised suhted on heanaaberlikud ja konstruktiivsed. Välja arvatud Venemaaga – riigiga, mis on agressiivne ning mille juhid unistavad maailma valitsemisest, püüavad kõiki rahvusvahelisi probleeme lahendada vägivallaga ja ähvardavad naabreid sõjalise jõuga.

Kui Venemaa süüdistab NATO-t laienemises, siis tegelikult ei ole see laienemine, vaid Venemaaga külgnevatel väikeriikidel on soov asuda julgeolekukaalutlustel NATO liikmeks.

Esimest korda taasiseseisvunud Eesti ajaloos on saanud reaalsuseks liitlaste püsiv kohalolek. Kaitsekulutused on 2017. aastal riigi eelarvestrateegias läbi aegade kõrgeimal tasemel, moodustades 2,2 protsenti sisemajanduse kogutoodangust ehk ligi 477 miljonit eurot. Sellele lisanduvad liitlaste sõjalise kohalolekuga seotud kulud, kokku 31 miljonit eurot.

Ajalugu on näidanud, kuidas sõprade ja liitlasteta ei ole Eesti Vabariigil ka iseseisvust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles