Repliik. Panustatud sisend

Margus Haav Foto: Elmo Riig / Sakala

Eks eesti keel ole ikka arengus ja areng ühtlasi märk elujõulisusest. See on muidugi kena. Teisest küljest jällegi võtab areng vahel kummalisi vorme.

«Ehk tohime panustada sisendi omalt poolt?» küsiti hiljuti ühes Sakala toimetusse saabunud kirjas. Mida täpselt kirjutaja sellega mõtles, ei olnudki võimalik aru saada. Jutt käis iseenesest toredast ettevõtmisest, mille puhul kasutatakse projektiraha.

Olen tähele pannud, et just nii-öelda projektiinimeste keelepruuk kipub täiesti omas maailmas ringi rändama ja selle maailma kokkupuuted reaalse eluga on juhuslikku laadi. Samas ju ei ütle tubli projektijuht õhtul kaasale, et «lähtuvalt tekkinud vajadusest ja hetkesituatsioonist teen ettepaneku ette võtta jätkusuutliku valkude manustamise», selle asemel et öelda: «Kõht on tühi. Praeks muna?» Aga ehk mõni räägibki nii, ei tea. Kurb oleks see küll.