Valitsus kinnitas veeseaduse muudatuse eelnõu, mille järgi tõstetakse üleminekuajaga kuu võrra varasemaks vedelsõnniku laotamise keeldu, mis on vajalik veekeskkonna põllumajandusreostuse eest kaitsmiseks.
Vedelsõnniku laotamise keeld nihkub varasemaks
13. oktoober 2016, 12:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskkonnaminister Marko Pomerants selgitas seadusemuudatust sellega, et Euroopa Komisjon algatas rikkumismenetluse nitraadidirektiivi nõuete ebapiisava ülevõtmise kohta ning ühe korra on veeseadust selle tõttu juba täiendatud. Paraku ei jäänud Euroopa Komisjon nende muudatustega rahule ning seepärast tuleb veeseadust veelgi täiendada.
Olulisim muudatus on, et vedelsõnniku laotamise ajalised piirangud hakkavad kehtima sügisperioodil seni kehtestatust varem. Algul oli planeeritud, et vedelsõnniku laotamise ajalised piirangud jõustuvad aastast 2023, kuid käesoleva eelnõu järgi kehtestatakse uued piirangud juba järgmisest aastast.
Praegu lubatakse sõnnikut laotada põllule 1. detsembrini, aga et ilm läheb külmaks ning taimede kasv aeglustub ja peatub juba oktoobrist, siis sõnnik, mis sel ajal põllule veetakse, uhutakse sealt sügisvihmade ja sulava lumega veekogudesse. «Seega väetamise eesmärk ei saa täidetud, see-eest reostuvad veekogud,» selgitas Pomerants keeluaja varasemaks nihutamise põhjust.
Eelnõu järgi ei tohi 2018. aastal vedelsõnnikut laotada 15. novembrist 20. märtsini ning 2019. aasta sügisel ei tohi vedelsõnnikut laotada enam 1. novembrist. Vedelsõnniku paisklaotamine on järgmisest sügisest keelatud 20. septembrist, sest sellise sõnnikulaotamise viisi puhul on keskkonnareostuse risk kõige suurem.
Teise muudatusena tuleb edaspidi põlluraamatusse kanda koristatud saagi kogused. Seda märgivad põllumajandustootjad ka juba praegu üles, kuid see ei ole kohustuslik. See on vajalik selleks, et põllumees saaks hinnata kultuuri külvieelselt koostatud väetamisplaanis planeeritud väetiste koguste kasutamise efektiivsust.
Kolmanda olulise muudatusena peavad need, kes kasutavad 100 ja rohkem hektarit haritavat maad ning kasutavad lämmastikku sisaldavaid väetisi, koostama väetamisplaani. Nõue on seotud nitraadidirektiivi nõudega, mille kohaselt tuleb taimi väetada saagi saamiseks piisavalt ning vältida üleväetamist.
Veekeskkonda sattuv liigne fosfor ja lämmastik tekitavad probleeme jõgedes, järvedes ja ka meres, muutes vee liiga toitaineterikkaks, mis omakorda põhjustab taimestiku, sealhulgas vetikate vohamist. Rohke taimestik aga halvendab tunduvalt kalade elutingimusi ja võib viia ka nende hukkumiseni, nagu on näiteks Peipsi järves hapnikupuuduse tõttu juhtunud. Läänemere seisundi parandamiseks tuleb ainuüksi Eestil lähiajal lämmastikku vähendada 1800 tonni ning fosforit 320 tonni.
Fosfor ja lämmastik satuvad vette mitmest allikast, näiteks tööstusettevõtetest, reoveepuhastitest, põllumajandusest, metsandusest ja kalakasvandustest. Siiski langeb suurem tähelepanu põllumajandusele: Tallinna tehnikaülikooli hinnangul on meie veekogudes inimese tekitatud saasteainetest ligi 72 protsenti lämmastikust ja 52 protsenti fosforist just põllumajanduslikku päritolu.