Eesti meeste vastuhakk võimuka hispaania naise diktatuurile

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastuse autorid tuletavad meelde, et teadusuuringute järgi on inimesed kõige õnnelikumad oma elutee alguses ja lõpus. Neljakümnendate eluaastate paiku teeb õnnelikkuse graafik peaaegu U-kujulise kaare ning suurim riskirühm on siis «õrnem sugu» ehk mehed.
Lavastuse autorid tuletavad meelde, et teadusuuringute järgi on inimesed kõige õnnelikumad oma elutee alguses ja lõpus. Neljakümnendate eluaastate paiku teeb õnnelikkuse graafik peaaegu U-kujulise kaare ning suurim riskirühm on siis «õrnem sugu» ehk mehed. Foto: Jaanus Laagriküll

Ugalas 4. veebruaril esietendunud «Meeste kodu» on žanrimääratluse poolest romantiline komöödia.

Andres Noormetsa lavastus pakub küll komöödiale kohaseid naerurõkatusi, kuid romantikast enam kumab loost elutraagikat. Liiatigi ollakse kõnealuse žanri puhul altid eeldama õnnelikku lõppu, aga «Meeste kodu» puhul jääb lahendus iga vaataja enda luua: kes on ukse taga ja mida ta endaga kaasa toob?

Taaskohtumise rõõm

Lavastuse tugevaim külg on taaskohtumise rõõmust pulbitsev energia — see, millest «Meeste kodu» puhul ei saa üle ega ümber. Ago Anderson, Mait Malmsten, Indrek Sammul ja Riho Kütsar lavakunstikateedri 16. lennust on pärast kooli lõpetamist esimest korda laval koos, et lahata mängunaudingut kiirates meeste keskeakriisi probleeme.

Hispaanlaste Eduardo Galáni ja Pedro Gómeze 2004. aastal esietendunud näidend räägib tänapäeva elust. Keskealine seriaalikirjutaja Agu Antson ehk Aks (Ago Anderson) peab maha müüma oma kalli kodu, sest veelgi kallim naine, kellega koos ta selle rajas, on läinud teise mehe juurde ning võtnud kaasa kõik, mille ta kooselatud aastatega mehelt võttis: tahtejõu, otsusekindluse ja iseseisvuse.

Aks ei tea, kumba ta rohkem armastab: kas naist või koos loodud kodu, mis kujuneb ootamatult väärtuslikuks. Hispaania saatuslikku naist kehastav ja sobivat nimegi kandev Carmen loob seega konflikti, millest lugu hargnema hakkab.

Ise ta kordagi lavale ei ilmu — telefonist on kuulda vaid Jaana Kuke võimukat häält. Etenduse juhina kannab Kukk niiditõmbaja ülesandeid veel teiselgi tasandil.  

Mehed, kelle elu temperamentse Carmeni saatuslik otsus mõjutama hakkab, on üle kantud Kodu-Eesti igapäevasusse: nad kannavad mitmesuguseid assotsiatsioone tekitavaid eestipäraseid nimesid ning kasutavad euro ja krooni hinnasuhtega kimpus olles eurokalkulaatorit.

Hüved ja puntrad

Madala enesehinnanguga ja tahtejõuetu kirjanik — Ago Anderson on mänginud oma tegelaskuju armsaks lontuks — paneb kodu vastu tahtmist müüki ning ootamatult (kohustuslik sõna komöödia puhul!) leidub sellele lausa kolm ostjat. Igaüks pakub ise hüvesid ja kõik on omamoodi puntras.

Kui Riho Kütsari kargekeelne sõnu tulistav jurist, logistikafirma omanik ja ainus töötaja Richard Kütt ehk Riks ning Mait Malmsteni telerežissöör Räim, kellel on nii ametlik kui kunstnikunimi, on pealtnäha kõigega hakkama saavad äri- ja elumehed, siis Indrek Sammuli kehastatav psühhiaater Ingo Simm on maja müüjaga ühes seisus: tal seisab ees lahkuminek ning tema algatabki naise võimule vastu astumise.

Et naised on ühel või teisel viisil pettumuse valmistanud kõigile, leiavad mehed uue toe: kodu, mida ihaleda ja millele toetuda. Nii rajavad nad üheskoos meeste kodu ja on naise diktatuurile vastandudes pealtnäha õnnelikud ja rahul.

Ainult et kui enne oli igaüks nii sisu kui välimuse poolest kaaslastest erinev, siis teiseks vaatuseks on kõigist saanud ühetaolised pintsaklipslased — mullimehed, kelle väliselt ülipõneval poissmeheelul pole sisu ollagi. Ehk tagastaks puuduva osise koju naasev naine?

Tempokas ja mõtlik

Kodu, samuti oluline tegelane, on kujundatud võrdlemisi lakooniliselt: selles on hädavajalik mööbel ja hulk pehmeid patju, millele saab pärast eluvintsutusi maabuda ja endale näiliselt mugava pesa rajada.

Lavale seatud prožektorid rõhutavad olukorra mängulisust, stseene eraldavad muusika ja valguse muutumine ning lavastuse ajalist telge nihutavad näitlejad, sättides nagu muu seas mööblit ümber.

Nii Ugala kui publik võivad rõõmu tunda, et Andres Noormets on tulnud taas siia lavastama. Dramaturgi, lavastaja ning lava- ja helikujundaja nelikametiga on ta loonud nauditava komöödiakoosluse: nelja mehe mängurõõmust pulbitsev lavateos on ühtaegu tempokas ja mõtlik, kaastunnet äratav ja naljakas, kaasakiskuv ja südant kripeldama panev.

LAVASTUS
Gómeze ja Galáni «Meeste kodu» esietendus suures saalis 4. veebruaril.
• Lavastaja/kunstnik Andres Noormets (Endla)
• Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla)
• Osades Ago Anderson (Endla), Riho Kütsar (Vanemuine), Mait Malmsten (Draamateater) ja Indrek Sammul
Allikas: Ugala

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles