Sööme sõnu. Memme meenutades

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Üllar Priks

Vanaema oli mul üks vinge mutt. Uskuge mind, ta ei pahanda, et sedasi ütlen. 1911. aastal ilmavalgust näinud tegelinskina oli ta vabariigi ajaks juba paras sahkerdaja valmis. Sahkerdas vist päris põhjalikult ühe sihvaka üliõpilasega, aga nii asjalikuks toda noorsandi ei pidanud, et teda mulle vanaisaks sebida. Võttis hoopis Pauli-nimelise tubli töömehe ja sünnitas talle kolm last. Neist viimane oli minu paps, kes oli vaevalt kolmene, kui Paulil rassides pump rinnus kinni kiilus. 

Selleks ajaks olid sõjakoledused memme juba nii ära karastanud, et ta ei tahtnudki enam teist poolt, kellega koos vanaks elada. Rügas vaheldumisi päeval vabrikus riideid õmmeldes ja öösiti ladusid valvates. Ja mitte kunagi ei kurtnud. Kui, siis riigikorra üle ja hästi vaikselt. Aga silma pani tal särama hea huumor.

Ei olnud vanaema ka ise suu peale kukkunud. «Mis sa pusid seal, näpud nigu lehmanisad!» või «Jummel küll, sa oled nigu sitahäda pesunööri peal!» on vaid mõned näited tema väljendivarust. Ja kui ta naeris, siis ikka sellise kõrvusse lõikava kileda kihinaga, et... «Hihihii, naabri Liide oli eila ää surnd! Köögipõrmandul oli maas, endal proteesid ja kohupiim suunurgast väljas! Hihihii!» Eks tal olnud hea meel, et endal veel hing sees. Ja pikalt oli memmel võhma. Põrutas mitu aastat üle üheksakümne, kuigi vahepeal paaril korral kõrist kuni kubemeni lõhki lõigati. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles