LIITUSIN VILJANDI noortevolikoguga vabaliikmena läinud aastal, peamiselt kahel eesmärgil. Esiteks soovisin aktiivse kogukonnaliikmena rääkida kaasa otsustes, mis noori kõnetavad. Samal ajal – mis seal salata – tahtsin uudistada, kuidas noortevolikogu töö välja näeb. Uskusin vastupidistest vihjetest hoolimata, et mul õnnestub midagi ära teha, oma panus anda.
Nüüd, umbes aasta aega hiljem, võin öelda, et ega ikka õnnestunud küll. Mitte et ma nii väga üritanud oleksin. Sain lihtsalt üsna ruttu aru, et midagi on mäda.
Olgu ette ära öeldud, et süüdistada ei ole kedagi. Ei komisjoni juhte ega liikmeid. Viga on süsteemis. Noortevolikogu on loodud oma varjust suuremaks. On kokku lepitud üks monstrum, mida seltskond noori peab taltsutama. Seejuures pannakse kogu komejant keerlema tsüklites, millest väljapääsu ei paista.
ESIMENE PROBLEEM on inimestes. Noortevolikogusse kuuluvad koolide ja erakondade esindajad ning vabaliikmed. Päris mitmele volikogu liikmele on see tegevus aga poolkohustuslik. Entusiastlikumad on vanemad olijad, mõneti ka vabaliikmed. Need noorpoliitikud, kes kohal käivad (kolmest erakondade noortekogu esindajast nägid minu silmad aasta jooksul ühte), on samuti tublid.
Ei otsita sihipäraselt neid, keda millegi ärategemine päriselt huvitaks. Ja suur osa inimestest vahetub kord aastas. Süsteem nõuab.
Miks see halb on? Aga seepärast, et igal aastal on seetõttu umbes kuuajaline võimuvaakum. Lisagem juurde suvepuhkus ja jõulud, ning moodustubki ring: sügisel konkurss, hurraaga peale, talv ja ongi äkitsi juba kevad. Minnakse suvepuhkusele, et sügisel jälle konkurss korraldada. Vähemalt mulle tundub, et nii ei saa rallit sõita.
Väidetakse, et see on paratamatus. Mina väidan, et ei ole. Seda kogu oleks võimalik ka pidevalt töös hoida: määrata noortevolikogu liikmed pikemaks perioodiks ja lubada organisatsioonidel (koolid, erakonnad) vajadust mööda vangerdusi teha. Näiteks puhuks, kui esindaja lahkub Viljandist või tiksub ette liiga palju vanust.
Noored peavad seda võimalust ise tahtma. Tuleb leida motivatsioon. Need, kes praegustest liikmetest on juba pikemalt vastu pidanud, on tõepoolest selles süsteemis pädevad. See on fakt.
SIINKOHAL TULEB mängu volikogu ajutise komisjoni staatus. See on justkui telliskivi, mis noorele ujujale jala külge seotuna raskust lisab. Teeb teda küll tähtsamaks ja annab õiguskindlust, kuid samal ajal tõmbab vee alla.
Et noortevolikogu on sisuliselt volikogu komisjon, kehtivad sellele samad reeglid nagu teistele komisjonidele: kõik liikmeküsimused lähevad suure volikogu ette, kindlaks on määratud nõuded koosolekute tiheduse suhtes... Lisaks seob noortevolikogu veel põhimäärus, milles lubatakse korraga kõike ja mitte midagi.
Sel põhjusel oodatakse noortelt kogu aeg mingit tegevust. Noorte tegevuste arendamine, arendamine ja veel kord arendamine. Probleemide lahendamine. Kas keegi mäletab, millal noortevolikogu viimati mõne reaalse mure ära lahendas?
NOORTEVOLIKOGU LIIKMED on praegu väikeste eranditega aktiivsed kogukonna liikmed: korraldavad mitmesuguseid tegevusi ja aitavad seal, kus on abi tarvis. Milleks on meil vaja eraldi grupeeringut, kes peaks midagi uut looma hakkama, midagi korraldama? Õige vastus on: ei olegi vaja. Kodanikuühiskonna võidukäik on nii valdav, et meelsamini võetakse punti endale lähedaste inimestega ning tehakse mitu korda vingemaid asju.
Viljandis toimub noorte algatusel ju paljutki. Noortevolikogul on siinjuures selge roll: suunata ressursse nende algatuste toetamiseks.
Ma ei ole päris veendunud selles, kui palju projektitoetustest otsustavad noortevolikogu liikmed ise anda ning kui palju tuleb nõu kõrvalt ja kõrgemalt. Kuid tundugu see kas või laristamine, projektide toetamine peab olema edaspidi noorte otsus. Abi peab olema lähedal, aga igasugused otsused – mitte ainult otsuste kinnitamised – peavad olema esinduskogus prioriteediks number üks.
Linnavõimu antud võimalus rahajagamises kaasa rääkida on kiiduväärt ja näitab, et tegelikult on usaldust küll. Kohati kipub seda lihtsalt väheks jääma. Demokraatlike protsesside õppimine eeldab, et vahel astutakse ämbrisse.
VANEMATE OLIJATE sõnul oli helgem aeg paar aastat tagasi, kui linnavolikogu määratud komisjoni esimees oli ise aktiivne noor. Kogukonnas tegijana suutis ta inimesi kõnetada, olles korraga autoriteet ja liige nagu iga teinegi. Paistab, et leiti võimalus süsteem enda kasuks kas või ajutiselt tööle panna. Noortevolikogu oli pildis.
Poliitilised tuuled muutusid ja koht kukkus teise erakonna kätte. Järgnevat mäletame kõik: «Ei midagi isiklikku, see on poliitika.» Avaldasin juba toona arvamust, et poliitika definitsioon ei peaks kodulinna arengut pärssima. Me võime vaadata Tallinna kui kehva näidet kõikides poliitika osades, aga väidetavalt ei oleks isegi seal noortest sellise labase argumentatsiooniga üle sõidetud.
Või kas sõideti?
Noortevolikogu peab noorte nimel sõna võtma, endaga ühtemoodi mõtlevaid noori esindama. Tuleb aduda vastutust: sel esinduskogul on Viljandis kõige legitiimsem noorte inimeste hääl. Praegu on see aga kahjuks vaid teooria. Noortevolikogu liikmed kinnitavad, et pidev mentori vahetamine halvab kogu tööd. Ometi ei ole mitte ühegi vahetuse puhul olnud avalikku sõnavõttu, seisukohta, enda eest väljaastumist. Seda julgust on rohkem vaja.
Julgust on tarvis ka erakondade noorpoliitikutele, et oma vanematele kolleegidele teada anda: nii ei lähe.
Kuidas peaks linnavõimul üldse aimu olema, et esinduskogus on probleemid, kui otseliini pidi suhtlust ei ole? See on ka põhjus, miks ei saa probleemides kedagi süüdistada.
KRIITIKAT VÕIB teha igaüks, tuleb aga pakkuda lahendusi. Lahenduseks oleksid paindlikkus, otsustusõigus, reaalne kontakt linna ja volikoguga, kui mõni noori puudutav teema üles kerkib. Põhimäärus peab vabanema tühjadest paragrahvidest ja tegevused, mis peaksid noortevolikogu pädevuses olema, tuleb täpselt lahti kirjutada. Lahti tuleb saada aastapikkustest tsüklitest. Tuleb rohkem suhelda, eelkõige esindatavatega. Tuleb kokku saada siis, kui on millestki rääkida – kas siis elektrooniliselt või näost näkku, aga vajaduspõhiselt.
Noortepreemiad, projektikonkursid, avalikud üleskutsed ja seisukohavõtud noorte nimel. Noorte hääle päriselt kuuldavaks tegemine. Kas või viimast volikogu istungit arvesse võttes tuleb tugevasti tööd teha noortevolikogu tõsiseltvõetavamaks muutmiseks. Võimalusi ja suundi on tohutult. Tuleb proovida.
Viljandi linn näitab ennast igast küljest progressiivsena. Olgem realistid ja tõdegem, et süsteem ei tööta sellisena, nagu seda vaimusilmas ette kujutati. Ei ole mõtet süüdlast otsida, ei minevikust ega tänasest. On tarvis mõelda, kuidas minna edasi.
Saame näha.