Antonina Teearu: ainuke ongi meil siin kahjurõõm, et noored saavad ka vanaks

Antonina Teearu on vanaduses natuke pettunud. Ta ei arvanud, et elutööpreemiaks saab ratastool. Olgugi et tema jutust võib leida depressiivseid noote, viskab ta ka vimkasid ja suudab enda üle naerda. Foto: Elmo Riig

Eile täitus 81-aastasel Antonina Teearul, keda kutsutakse Niinaks, hooldekodus kümme aastat. Ta mäletab selgelt päeva, mil oma Valma kodust siia tuli – enne käis veel pojaga surnuaiast läbi. 

Otsus hooldekodusse elama tulla sündis tal endal, kui oli matnud ämma, ema ja mehe. «Jäin üksinda. Viimased kartulivaod võtsin tabureti pealt kõhuli ja mõtlesin, et aitab,» meenutab ta. Kuigi pojale tuli tema soov üllatusena, aitas ta emal end uues kodus sisse seada. Ostis ka uued tekid ja padjad, öeldes, et ei võta neid surnute tekke.

Surm on hooldekodus igapäevane jututeema. Ka Niina ütleb, et peab eluga rahul olema ja ootama, millal krematooriumist järele tullakse. Kui ta luges Sakalast krematooriumi avamise uudist, oli ta koos kaaslastega imestanud, miks neid linti läbi lõikama ei kutsutud. Läbi huumori ja kurvemate nootide siin päevad mööduvadki. Naljad olevat seotud pigem Alzheimeri tõvega: kes unustab ära, millega süüa või kuhu magama minna.